Banaanimets
Churrascol basseiniga
Ma käisin seal otsas ja tulin alla nats kiiremini
Parim pitsa maailmas - banaanipitsa koos kaneeliga
Jõulukuusk brasiilia moodi
Brasiilia on kahekordne maailmameister võrkpallis
Ma muutsin teksti päris palju, lugege uuesti läbi, kui tahate.
Praegu olen siin, söön mangot, kuulan bossa novat ja mõtlen mida ma tegin eelmised 2 nädalat, ei tule väga meelde hetkel. Seda tean, et olen suht palju saand jooksmas käia, sporti teha, capoeirat ka suht palju. Suht paljudest asjadest on rääkida niiet kõike on raske meeles pidada.
20 – 26 de novembro
Nädala alguses teisipäeval oli capoeira tund, peale seda läksin ühe sõbra poole ööseks, järgmisel päeval, kolmapäeval kaisime Rios sõbra isa tööjuures ja mina käisin YFU kontoris seal ka, neljapäeval lihtsalt logelesime tema kodus, ei teind midagi väga erilist, väga ei mäleta ka tegelt. Ta elab suhteliselt suures farmi moodi kohas ja tema maja taga on neil küngas (eesti mõttes mägi) ja sealt nad võtavad iga kuu paar korda kuni 600 kilo banaane ja viivad poodidesse müüki. Reedel sain mina ka selle kogemuse osaliseks ja käisin banaane võtmas mäe otsas, nüüd tean mina ka, kust banaanid tulevad siis, seda ma ei teadnudki enne, et peab terve banaanipuu maha võtma, et kobara banaane kätte saada. Aga ikka elu seal on nii hea, lihtsalt kui banaani isu, lähed mäe otsa, võtad kobara. Jätkub rohkem kui nädalaks. Seal on ka palju teisi puuvilju, mango, apelsin, mandariin, sidrun ja veel palju neid puuvilju, mida Eestis ei ole ja siin esimest korda näen. Mu vahetusvanaema kodus on ka hästi palju erinevaid puuvilju, lisaks veel ananass ja veel mõned ainult siin kasvavad puuviljad. Brasiilias põhja poole minnes on neid veel rohkem erinevaid sorte, seal ju peaaegu vihmamets juba, ehk siis väga palju erinevaid sorti igast taimi.
Laupäeval oli hommikul capoeira tund, sain mängida (võibolla peaks eesti keeles see olema võitlema, siinses keeles on igatahes mängima capoeirat) koos minu õpetajaga. Ta on parim mestre siin Maricás. Suhteliselt vana ka, peaaegu 50 aastat vana. Proovin sis seletada, mis on capoeira. Capoeira on midagi voitluskunsti sarnast, aga on ka tants, sest “võideldakse” muusika saatel ja rütmis. Võitlemiseks luuakse selline 4 meetrise diameetriga ring, suurus oleneb, palju inimesi on, kui on väga palju, siis on suurem, kui vähem, siis väiksem. On võimalik ka mängida capoeirat ringis ainult ühe pilliga, aga siis ei saa nii hea emotsiooni, täiuslik oleks siis 7 erineva pilliga (3 erineva berimbauga). Asi käib siis nii et seistakse ringis, ühes osas ringis on need, kes mängivad pille, nemad capoeirat mängida samal ajal ei saa. Tullakse kahe kaupa, kükitatakse mestre ette maha ja kui ta annab loa, siis võib minna võitlema. Vôideldakse kanii kaua kui mestre laseb või keegi tuleb sinu asemele. Ja need, kes ringis seisavad, plaksutavad rütmis, et veel paremat emotsiooni saada. Kuidagi nii ta on. Ei tea kas hästi aru saate. Kui tulen Eestisse tagasi, võin demonstreerida. Ja on nii, et kui oskad capoeirat väga hästi, on võimalik inimene ära tappa. Karm värk. Niiet ainult tants ta ei saa väga olla.
Ja siis peale capoeira tundi käisin jälle ühel churrascol ehk grillipeol, kõik oli olemas – päike, kuumus, bassein ja söök ehk siis riis, farofa (ei kujuta ette kuda on nimetus eesti keeles), kartulisalati taoline asi ja loomulikult palju liha, igast erinevaid. Oli palju rahvast ka, mingi üle 50 inimese kindlasti. Enamik noored muidugi, alla 20. ja kõik peod tehakse peaaegu alati koos vanematega. Siin on kõik nii vaba. Lapsed panevad pidu koos vanematega, ei ole probleemi kuskil. Pidime minema otse peale grilli veel pitsat sööma, a kuskil 12 öösel ma ei viitsinud enam, sest ma olin rattaga ja linna keskusest rattaga koju minna on kuskil 20 minti ja öösel ei taha vaga sõita sest brasiilia liiklus on selline nagu ta on, väga ohtlik, mitte keegi ei pea liikluseeskirjadest kinni. Pole ka ime, kui pole liikluspolitseid või midagi sellist, politseid olen tänaval, teedel näinud ja ainult siis kui on mingi õnnetus olnud. Ja siin ikka neid on päris palju, iga päev mitmeid surmaga lõppevaid, paljud on mootorrattaga sõitjad, sest kui auto ei pea kinni liikluseeskirjadest siis on motikatel eriti ohtlik ja siin on neid väga palju. Mu isal on motikas, isa vennal, klassivendadel (kes tegelikult seaduse järgi ei tohiks sõita, a kuna keegi väga ei kontrolli midagi siis on suht suva kõigil).
No ja siis pühapäeval olin kodus vist nagu ma mäletan, a oli võrkpalli mäng meestel Tsehhiga, kell 2 öösel, võitsid. Väga hea. Mul on ju ainult nädalavahetusel nett, niiet ma pean seda ara kasutama, et reisiplaane teha ja inimestega rääkida ja eesti keelt praktiseerida. Ehk siis pühapäeval olin kodus netis, käisin jooksmas ka ja võtsin päikest mingi aeg vist.
27 de novembro
Esmaspäeval sain hilja yles tousta, haahaahaa, teistel oli ju kool veel, kell 7 hommikul, mina ei läinud tundidesse, a läksin kooli juurde sopradega niisama tsillima, peale tunde loomulikult, kuskil 12 ajal. Mäletamist mooda oli jälle yks palav päev, hiljem joudsin koju, votsin päikest ja käisin jooksmas ja vaatasin igaohtust seebikat. Praegu just paar nädalat tagasi algas uus seep ja nyyd olen ma seda ikka proovinud vaadata, päris huvitav on isegi ja keelt saab hästi oppida. Ma saan kuskil 80% ikka aru. Siin on aga televisioon nii et mul on vist 7 kanalit, brasiilia omad, need on sellised nagu eestis on etv, kanal 2 ja tv 3, mida saab vaadata iga elanik, kellel telekas on (ega ju päris koigil telekat siin pole, siin on väga palju vaeseid ju ka). Ja siis on nii et igal kanalil on kuni 5 oma erinevat seepi päevas. Ehk siis Brasiilias saab vaadata umbes 30 erinevat seebikat päevas. Siin on vist ka ainult 1 riigi kanal, koik ylejäänud on erakanalid. Ja Brasiilia seeibikaid saab vaadata ka Portugalis, sellepärast saavadki potrugallased brasillastest paremini aru. Brasillastel on portugallastest raskem aru saada.
Eriti palju vaadatakse seal Rio seepe, niiet minust nad saavad hasti aru. Ja siis on tegelikult siin vel neid venetsueela ja mehhiko ja muude veidrike seepe ka, nagu eestis, ja peale raagitud portugali keeles. Aaa siis veel see et siin on ka koik valjamaised filmid, multikad ja saated peale raagitud nagu saksamaal. Jumala nome minu arust.
28 de novembro
Lahme siis teisipaevase paeva juurde. Kell 3 oosel oli brasiilia meestel vorkpalli mang Itaaliaga. Enne mangu raagiti et itaalia on vaga tugev ja brasiilial tuleb raske mang. A ei midagi, voitsid vabalt 3 – 0. siis sain magada kaua jalle, peale yles tousmist soin hommikust ja peale seda laksin kooli, et sopradega kokku saada peale tunde. Siis hangisime linna peal nats, pigem kyla peal. Ylimegapalav oli jalle. Pilves, a ikka palav ja umbne. Joudsin koju tagasi, oli paike natuke aega valjas, kasutasin ara ja logelesin paikese kaes nii kaua kui pilv jalle ette tuli. Ja ohtu poole oli capoeira tund, jalle sai opetajaga voidelda nats. Pean jargmine kord pilte tegema ka capoeirast, siis naete ka kuda on. Peale capoeirat koju sooma ja magama, sest jargmine paev pidi vara yles tousma.
29 de novembro
Oli mäng võrkpallis jälle, aga ma ei saand vaadata kahjuks, sest uneaega ei saand raisata. Mäng oli Bulgaariaga. Võitsime 3 – 1, aga mängisime halvasti, meeskonna liikmed vaidlesid omavahel ja team spirit polnud just kõige parem, Bulgaaria mängis reserviga ka veel ehk lihtsam meile.
Nimelt kolmapaeval pidi kell 5 yles tousma, sest laksin ekskursioonile kooliga, mingi 3 bussi, opilasi alates 7. klassist. Ehk yle 100 opilase. Laksime siis Rio de Janeiro osariigi koige suuremasse veeparki. Soitsime 4 ja pool tundi sinna. Hommikune ummik teedel. Siin ju elab nii palju inimesi Rio linnas ja laheduses, paljud tootavad Rios ja elavad tunni-kahe kaugusel. Nagu mu vahetusisagi. Ta kaib ka iga paev Rios tool. Tund sinna, poolteist tagasi (ohtune ummik on suurem). Ja siis peale pikka bussisoitu joudsime lopuks kohale. Kahjuks oli pilves, nome, basseinid, vargid ja pilves siis nüüd. A soe oli ikka, yle 25 kraadi. Sai basseinides mollatud, oli igast erinevaid, laintega ja karestiku moodi jne. Oli louna, soime ja siis peale seda hakkas vihma sadama, nagu eriti nome. Oled bassus ja vihma sajab, paikest ei kuskil. See oli koige külmem koht siin Brasiilias oleku ajal. Mul oli nagu väga kylm, isegi brasiillastel ei olnud ja minul, kes ma olen kylmast Eestist parit, oli kylm. A tegelt oli ikka vaga kylm. A vihm laks yle ja paike tuli valja. Ja oli jalle ylipalav. Monus. Ja avati vaidetavalt maailma koige korgem see toru moodi allalaskmis koht (ma toesti ei tea selle atribuudi nime eesti keeles, olen ara unustanud, ei kasuta ju eesti keelt kogu aeg). See on 52 meetrit korge. Kui ma seda esimene kord nagin siis kyll, et pagan mina kyll ei viitsi sinna hakata ronima, a no maailma korgeim, peab ju ikka ara proovima. No ja siis laksimegi. Kondisime 5-korruselise maja otsa ja sealt paari sekundiga alla peaaegu vabalaskumisega. Vaga age oli nagu. Seal on alguses katus peal torul niiet alguses naeb ainult taevast enda ees, 10 meetrit aeglaselt ja siis viuhhh, lainud olidki, allapoole, peaaegu tousid ohku, palju puudu ei jaanud. Ma lasin yhel tyybil ennast filmida, a ta ei saanud esimene kord filmida, patakad said tyhjaks, tegelt ta ei osanud kaamerat oigesti kasutada ja siis pidin teist korda veel minema. Jalle 20 minti ronimist ja sabas ootamist ja 2 sekki alla tulemist. Teine kord tegi ta video ara ja siis see atraktsioon sulgus ka selleks paevaks, oli avatud vist aint 2 tundi. A see oli ikka VÄGA ÄGE!!! Ja peale seda pidigi juba ennast kokku pakkima ja ara minema. Ja just kui laksime ara, hakkas jalle sadama mingit hullu padukat. Terve tee Maricani sadas. Bussis tagasisõidul mingi 2 tundi järjest lauldi, funki peamiselt, aga ka muid laule, mida ma veel ei olnud kuulnud, brasiilased teavad ikka väga paljusid laule peast, laulavad rohkem kui eestlased, peaks ristima brasiilased ka laulurahvaks. Ma võin siis siinsest muusikast rääkida ka nats. Et noorte seas on kõige populaarsem muidugi Funk. Mina enne siia tulemist polnud kunagi kuulnud sellist muusikastiili, rütm on igatahes hea, aga sõnadest ärme räägi, kuskil 80% lauludest on ikka väga ropud. Õnneks ma veel hästi aru ei saa. Ja siis teised muusikastiilid, muidugi samba, pagode, forró, axe, bossa nova. Need on siis peamised brasiilia muusikastiilid. A siin noored kuulavad väga palju ka seda USA popi, hip hopi ja räppi, peaaegu nagu Eestiski. Soit tagasi kestis siis yle 4 ja poole tunni, tegelikult ei ole see nii kaugel ju, ma arvan et kuskil 140 kilti, Rio linna sees on see veepark tegelt (Rio on VÄGA suur linn), a pidime palju seisma ummikutes. Rio de Janeiro osariik on tegelikult vaiksem kui Eesti, kuskil 42 000 ruutkilomeetrit, a elanikke on nats rohkem, yle 15 miljoni elaniku. Joudsime Maricásse, ikka sadas veel padukat. Ja yks bussidest oli mingi autoga kokku porganud, niiet see buss joudis paar tunnikest hiljem kohale vist. Koju, söök, pessu ja magama. Ma olin nii kaval, et arvasin, et kui on pilves, siis ma ei pea päikesekreemi endale panema ja siis päeva lõpus olin näost tomat ja õlad valutasid päris jubedalt, olid punased ja tulikuumad. Ehk siis õppetund, ei tohi olla Brasiilas suvel õues ilma päiksekaitseta rohkem kui 10 minti.
30 de novembro
Neljapäeval sadas ikka veel edasi, ei saanud väga midagi erilist teha, olin kodus, lugesin portugali keelset raamatut, isegi aru saan peaaegu kõigest, ei ole mingi kerge lasteraamat, on minu vahetusema lemmikraamat, suht raske tekstiga on tegelt. Harjutasin kitarri ka nats, midagi ma juba natuke oskan, isa on siin mänginud üle 10 aasta ja paneb päris hästi. Ta on mulle õpetan nats. Käisin jooksmas ka, esimene kord siin Brasiilias vihmaga jooksmas käia, pärast olin läbimärg ka mudugi. Aa see et praegu on São Paulos hullud üleujutused, tänavatel on vett üle meetri, pori, soppa ja prügi kõik tänavad täis. Telekast uudistest näitab sealset, päris jube on. Saju kogus on 100-kordselt ületanud eelmise aasta saju koguse. Karm. Siin Rio osariigis on ka mõned kohad, kus on sadanud väga palju ja ka mõned inimesed surnud. KATASTROOF.
1 de dezembro
Esimene detsbembri päev läks väga hästi. Hommikul sain hilja üles tõusta, sõin hommikust ja läksin keskusesse. Tahtsin netti minna, a siin linnas mitte üheski netikohas ei olnud netti, kuskil on mingi post vist maha kukkunud või midagi ja siis päeval netti ei saandki. Siis läksin kooli juurde, tsillisin seal sõpradega, käisin pärastlõunase klassi tunnis, vaatasime mingit head filmi. Pärast oli mingi teater ka koolis, suht igav oli tegelt. Peale igavat teatrit pitsat sööma, jälle sai söödud parimat pitsat maailmas: banaanipitsa koos kaneeliga, see on nagu lihtsalt liiiiiga hea. Peale seda veel hangisime nats keskuses ja siis oligi kell juba üle 10 ja viimane buss läks Ubatibasse ehk minu linnaossa, kus ma elan. Ubatiba on keskusest bussiga kuskil 15 – 20 minti. Suht kaugel. Jala ikka koju ei lähe. Ja koolis tuli ajaloo õpetaja minu juurde ja ütles et ma peaks jutustama järgmisel teisipäeval Eesti ajaloost ja poliitkikast ja muust mingis ülikoolis tema õpilastele. Ma kujutan ette et väga kerge see ei ole, poliitikast rääkida keeles mida veel perfektselt ei oska. Kõigest pool tunnikest.
2 de dezembro
Hommikul kell 7 seitse läksime koos vahetusisa ja emaga Riosse. Isa läks tööle ja ema õppima kursusele. Ta praegu õpib jube palju, iga päev 9 – 10 tundi, peab valmistuma testideks, mida ta peab tegema, et saada algkooliõpetajaks riigipalgal. Siin väga paljud tahavad riigitööd, sest töökohta ei ole kunagi võimalik kaotada elu lõpuni, kui just ise ei taha vahetada. Ehk siis kindel palk elu lõpuni. Siin Brasiilias on ju nii palju inimesi, populatsioon on suur, et hull tööpuudus on. Sellepärast palju vaeseid. Ja siis oleks tal hea võimalus kindel palk kindlustada elu lõpuni.
Brasiilias on tegelt väga palju suuri probleeme. Probleemid haridusega, kuritegevusega, vaesusega, keskkonnaga ja palju muuga. Ja probleemid algasid sellest, et siin oli sõjaväeline riigikord kuskil 60ndatest 80ndateni, USA toetas seda, et võidelda kommunismi vastu. Sellel perioodil läks kõik allamäge. Siis kui jälle vabariiklik kord tuli hakkas vaikselt paranema, aga selle mõjud kestavad tänapäevani. Ja kõik algab haridusest, paljud inimesed sellest ajast ei ole koolis käinud üle 4-5 aasta, ehk ei oska väga hästi kirjutada ega lugeda, on ebaintelligentsed, võib vist nii öelda. Isegi Brasiilia president on koolis haridust saanud ainult 5 aastat. Sellise suure riigi president. Imelik. Ja suur osa inimestest, kes Favelades (slummides, hurtsikutes) elavad, ei oska ei kirjutada ega lugeda, sest in ju kasulikum kohe tänavatele kerjama saata, kui kooli “aega raiskama”.
Nonii, siis kuskil kell 9 saime teiste sugulastega kokku, kes Rios elavad ja läksime randa, Ipanemale. Oli suht pilves, kuskil 26 kraadi sooja, ei olnud just perfektne rannailm, aga ikka oli rannas suht palju inimesi. Surfamas või frescoboli mängimas või päikest võtmas läbi pilvede. Tegelt siin võtab jubedalt ka läbi pilvede. Kolmapäeval sain juba õppetunni, suvel tuleb isegi vihmaga panna päikesekreemi, päike lihtsalt nii tugev. Ipanemal treenivad paljud rannavõrkpalli kuulsused, nägime ka mingit maailmameistrit trenni tegemas. Viimasel tunnil tuli päike ka välja ikkagist, siis polnud mitte ühtegi pilve taevas. Ja läks väga palavaks, üle 30 kraadi. Vahepeal käisime ühe sugulase korteris, kes elas seal Ipanemal 5 minti rannast, lõunat söömas ja pärast ranna poole tagasi, seekord läksime natuke Lebloni poole. Rio 3 kuulsaimat randa: Copacabana, Ipanema ja Leblon. Ja kõik on turiste täis ka. A Copacabana on kõige halvem neist, kõige kuulsam, aga ka kõige ohtlikum, sest on palju turiste ehk siis ka palju vargaid. Peale randa sinna korterisse jälle ja siis sealt järve äärde. Rio linna sees on üks järv, ümbermõõduga 7.5 km, ümber järve ääres käivad paljud inimesed jooksmas või rattaga sõitmas. Aga laupäeva õhtul toimus seal selline ïritus nagu jõulukuuse ülespanemine. Iga aasta alates aastast 1999 pannakse järve keskele üks suur 20 meetrit kõrge metallist kuuse moodi asi. Ja siis lasti ilutulestikku ja mingi koor laulis jõululaule ka. Päris selline huvitav oli vaadata. Ja jube naljakad on need plastmassist valged kuused ja igast muu jõulukraam. Ma käisin nagu rannas enne, et kuda saavad jõulud olla. See aasta tulevad kõige imelikumad jõulud mu elus. Palavusega. Jõuluvana lühikeste pükstega. Komm oon, nagu.
3 de dezembro
Kell 9 hommikul algas maailmameistrivõistluste finaal meeste võrkpallis. Brasiilia – Poola. Poola ei olnud ühtegi mängu veel nendel meistrikatel kaotanud. Poolakad olid väga tugevad arvestades seniseid mänge. Ja siis esimene sett 25 – 12. nagu eriti kergelt. Teine sett brasiilia võitis natuke väiksema vahega, 25 - 22. Kolmas tuli jälle kergelt, 25 - 17. BRRAAASSIILLL. Maailmameister. Ehk siis võrkpallis on brasiilased maailma parimad suht. Meeste 1. koht ja naiste 2. koht. Hommikul vaatasime finaali ära ja siis pidime tagasi Maricásse minema bussiga. Päev oli jälle hea randa minekuks, aga siin Maricas ei viitsinud enam minna, olin korra mingil sünnipäeval seal laagrikohas ja peale seda läksin koju ja kuna ainult nädalavahetusel saan netti kasutada, siis pean jälle kasutama võimalust. Uurisin asju reiside jaoks. Tahaks siin palju reisida, aga Brasiilia on ju nii suur, kõik on teineteisest nii kaugel. Ja nüüd ma rohkem ei räägi.
Head ööd!!!
Churrascol basseiniga
Ma käisin seal otsas ja tulin alla nats kiiremini
Parim pitsa maailmas - banaanipitsa koos kaneeliga
Jõulukuusk koos ilutulestikuga avamisel
Jõulukuusk brasiilia moodi
Brasiilia on kahekordne maailmameister võrkpallis
Ma muutsin teksti päris palju, lugege uuesti läbi, kui tahate.
Praegu olen siin, söön mangot, kuulan bossa novat ja mõtlen mida ma tegin eelmised 2 nädalat, ei tule väga meelde hetkel. Seda tean, et olen suht palju saand jooksmas käia, sporti teha, capoeirat ka suht palju. Suht paljudest asjadest on rääkida niiet kõike on raske meeles pidada.
20 – 26 de novembro
Nädala alguses teisipäeval oli capoeira tund, peale seda läksin ühe sõbra poole ööseks, järgmisel päeval, kolmapäeval kaisime Rios sõbra isa tööjuures ja mina käisin YFU kontoris seal ka, neljapäeval lihtsalt logelesime tema kodus, ei teind midagi väga erilist, väga ei mäleta ka tegelt. Ta elab suhteliselt suures farmi moodi kohas ja tema maja taga on neil küngas (eesti mõttes mägi) ja sealt nad võtavad iga kuu paar korda kuni 600 kilo banaane ja viivad poodidesse müüki. Reedel sain mina ka selle kogemuse osaliseks ja käisin banaane võtmas mäe otsas, nüüd tean mina ka, kust banaanid tulevad siis, seda ma ei teadnudki enne, et peab terve banaanipuu maha võtma, et kobara banaane kätte saada. Aga ikka elu seal on nii hea, lihtsalt kui banaani isu, lähed mäe otsa, võtad kobara. Jätkub rohkem kui nädalaks. Seal on ka palju teisi puuvilju, mango, apelsin, mandariin, sidrun ja veel palju neid puuvilju, mida Eestis ei ole ja siin esimest korda näen. Mu vahetusvanaema kodus on ka hästi palju erinevaid puuvilju, lisaks veel ananass ja veel mõned ainult siin kasvavad puuviljad. Brasiilias põhja poole minnes on neid veel rohkem erinevaid sorte, seal ju peaaegu vihmamets juba, ehk siis väga palju erinevaid sorti igast taimi.
Laupäeval oli hommikul capoeira tund, sain mängida (võibolla peaks eesti keeles see olema võitlema, siinses keeles on igatahes mängima capoeirat) koos minu õpetajaga. Ta on parim mestre siin Maricás. Suhteliselt vana ka, peaaegu 50 aastat vana. Proovin sis seletada, mis on capoeira. Capoeira on midagi voitluskunsti sarnast, aga on ka tants, sest “võideldakse” muusika saatel ja rütmis. Võitlemiseks luuakse selline 4 meetrise diameetriga ring, suurus oleneb, palju inimesi on, kui on väga palju, siis on suurem, kui vähem, siis väiksem. On võimalik ka mängida capoeirat ringis ainult ühe pilliga, aga siis ei saa nii hea emotsiooni, täiuslik oleks siis 7 erineva pilliga (3 erineva berimbauga). Asi käib siis nii et seistakse ringis, ühes osas ringis on need, kes mängivad pille, nemad capoeirat mängida samal ajal ei saa. Tullakse kahe kaupa, kükitatakse mestre ette maha ja kui ta annab loa, siis võib minna võitlema. Vôideldakse kanii kaua kui mestre laseb või keegi tuleb sinu asemele. Ja need, kes ringis seisavad, plaksutavad rütmis, et veel paremat emotsiooni saada. Kuidagi nii ta on. Ei tea kas hästi aru saate. Kui tulen Eestisse tagasi, võin demonstreerida. Ja on nii, et kui oskad capoeirat väga hästi, on võimalik inimene ära tappa. Karm värk. Niiet ainult tants ta ei saa väga olla.
Ja siis peale capoeira tundi käisin jälle ühel churrascol ehk grillipeol, kõik oli olemas – päike, kuumus, bassein ja söök ehk siis riis, farofa (ei kujuta ette kuda on nimetus eesti keeles), kartulisalati taoline asi ja loomulikult palju liha, igast erinevaid. Oli palju rahvast ka, mingi üle 50 inimese kindlasti. Enamik noored muidugi, alla 20. ja kõik peod tehakse peaaegu alati koos vanematega. Siin on kõik nii vaba. Lapsed panevad pidu koos vanematega, ei ole probleemi kuskil. Pidime minema otse peale grilli veel pitsat sööma, a kuskil 12 öösel ma ei viitsinud enam, sest ma olin rattaga ja linna keskusest rattaga koju minna on kuskil 20 minti ja öösel ei taha vaga sõita sest brasiilia liiklus on selline nagu ta on, väga ohtlik, mitte keegi ei pea liikluseeskirjadest kinni. Pole ka ime, kui pole liikluspolitseid või midagi sellist, politseid olen tänaval, teedel näinud ja ainult siis kui on mingi õnnetus olnud. Ja siin ikka neid on päris palju, iga päev mitmeid surmaga lõppevaid, paljud on mootorrattaga sõitjad, sest kui auto ei pea kinni liikluseeskirjadest siis on motikatel eriti ohtlik ja siin on neid väga palju. Mu isal on motikas, isa vennal, klassivendadel (kes tegelikult seaduse järgi ei tohiks sõita, a kuna keegi väga ei kontrolli midagi siis on suht suva kõigil).
No ja siis pühapäeval olin kodus vist nagu ma mäletan, a oli võrkpalli mäng meestel Tsehhiga, kell 2 öösel, võitsid. Väga hea. Mul on ju ainult nädalavahetusel nett, niiet ma pean seda ara kasutama, et reisiplaane teha ja inimestega rääkida ja eesti keelt praktiseerida. Ehk siis pühapäeval olin kodus netis, käisin jooksmas ka ja võtsin päikest mingi aeg vist.
27 de novembro
Esmaspäeval sain hilja yles tousta, haahaahaa, teistel oli ju kool veel, kell 7 hommikul, mina ei läinud tundidesse, a läksin kooli juurde sopradega niisama tsillima, peale tunde loomulikult, kuskil 12 ajal. Mäletamist mooda oli jälle yks palav päev, hiljem joudsin koju, votsin päikest ja käisin jooksmas ja vaatasin igaohtust seebikat. Praegu just paar nädalat tagasi algas uus seep ja nyyd olen ma seda ikka proovinud vaadata, päris huvitav on isegi ja keelt saab hästi oppida. Ma saan kuskil 80% ikka aru. Siin on aga televisioon nii et mul on vist 7 kanalit, brasiilia omad, need on sellised nagu eestis on etv, kanal 2 ja tv 3, mida saab vaadata iga elanik, kellel telekas on (ega ju päris koigil telekat siin pole, siin on väga palju vaeseid ju ka). Ja siis on nii et igal kanalil on kuni 5 oma erinevat seepi päevas. Ehk siis Brasiilias saab vaadata umbes 30 erinevat seebikat päevas. Siin on vist ka ainult 1 riigi kanal, koik ylejäänud on erakanalid. Ja Brasiilia seeibikaid saab vaadata ka Portugalis, sellepärast saavadki potrugallased brasillastest paremini aru. Brasillastel on portugallastest raskem aru saada.
Eriti palju vaadatakse seal Rio seepe, niiet minust nad saavad hasti aru. Ja siis on tegelikult siin vel neid venetsueela ja mehhiko ja muude veidrike seepe ka, nagu eestis, ja peale raagitud portugali keeles. Aaa siis veel see et siin on ka koik valjamaised filmid, multikad ja saated peale raagitud nagu saksamaal. Jumala nome minu arust.
28 de novembro
Lahme siis teisipaevase paeva juurde. Kell 3 oosel oli brasiilia meestel vorkpalli mang Itaaliaga. Enne mangu raagiti et itaalia on vaga tugev ja brasiilial tuleb raske mang. A ei midagi, voitsid vabalt 3 – 0. siis sain magada kaua jalle, peale yles tousmist soin hommikust ja peale seda laksin kooli, et sopradega kokku saada peale tunde. Siis hangisime linna peal nats, pigem kyla peal. Ylimegapalav oli jalle. Pilves, a ikka palav ja umbne. Joudsin koju tagasi, oli paike natuke aega valjas, kasutasin ara ja logelesin paikese kaes nii kaua kui pilv jalle ette tuli. Ja ohtu poole oli capoeira tund, jalle sai opetajaga voidelda nats. Pean jargmine kord pilte tegema ka capoeirast, siis naete ka kuda on. Peale capoeirat koju sooma ja magama, sest jargmine paev pidi vara yles tousma.
29 de novembro
Oli mäng võrkpallis jälle, aga ma ei saand vaadata kahjuks, sest uneaega ei saand raisata. Mäng oli Bulgaariaga. Võitsime 3 – 1, aga mängisime halvasti, meeskonna liikmed vaidlesid omavahel ja team spirit polnud just kõige parem, Bulgaaria mängis reserviga ka veel ehk lihtsam meile.
Nimelt kolmapaeval pidi kell 5 yles tousma, sest laksin ekskursioonile kooliga, mingi 3 bussi, opilasi alates 7. klassist. Ehk yle 100 opilase. Laksime siis Rio de Janeiro osariigi koige suuremasse veeparki. Soitsime 4 ja pool tundi sinna. Hommikune ummik teedel. Siin ju elab nii palju inimesi Rio linnas ja laheduses, paljud tootavad Rios ja elavad tunni-kahe kaugusel. Nagu mu vahetusisagi. Ta kaib ka iga paev Rios tool. Tund sinna, poolteist tagasi (ohtune ummik on suurem). Ja siis peale pikka bussisoitu joudsime lopuks kohale. Kahjuks oli pilves, nome, basseinid, vargid ja pilves siis nüüd. A soe oli ikka, yle 25 kraadi. Sai basseinides mollatud, oli igast erinevaid, laintega ja karestiku moodi jne. Oli louna, soime ja siis peale seda hakkas vihma sadama, nagu eriti nome. Oled bassus ja vihma sajab, paikest ei kuskil. See oli koige külmem koht siin Brasiilias oleku ajal. Mul oli nagu väga kylm, isegi brasiillastel ei olnud ja minul, kes ma olen kylmast Eestist parit, oli kylm. A tegelt oli ikka vaga kylm. A vihm laks yle ja paike tuli valja. Ja oli jalle ylipalav. Monus. Ja avati vaidetavalt maailma koige korgem see toru moodi allalaskmis koht (ma toesti ei tea selle atribuudi nime eesti keeles, olen ara unustanud, ei kasuta ju eesti keelt kogu aeg). See on 52 meetrit korge. Kui ma seda esimene kord nagin siis kyll, et pagan mina kyll ei viitsi sinna hakata ronima, a no maailma korgeim, peab ju ikka ara proovima. No ja siis laksimegi. Kondisime 5-korruselise maja otsa ja sealt paari sekundiga alla peaaegu vabalaskumisega. Vaga age oli nagu. Seal on alguses katus peal torul niiet alguses naeb ainult taevast enda ees, 10 meetrit aeglaselt ja siis viuhhh, lainud olidki, allapoole, peaaegu tousid ohku, palju puudu ei jaanud. Ma lasin yhel tyybil ennast filmida, a ta ei saanud esimene kord filmida, patakad said tyhjaks, tegelt ta ei osanud kaamerat oigesti kasutada ja siis pidin teist korda veel minema. Jalle 20 minti ronimist ja sabas ootamist ja 2 sekki alla tulemist. Teine kord tegi ta video ara ja siis see atraktsioon sulgus ka selleks paevaks, oli avatud vist aint 2 tundi. A see oli ikka VÄGA ÄGE!!! Ja peale seda pidigi juba ennast kokku pakkima ja ara minema. Ja just kui laksime ara, hakkas jalle sadama mingit hullu padukat. Terve tee Maricani sadas. Bussis tagasisõidul mingi 2 tundi järjest lauldi, funki peamiselt, aga ka muid laule, mida ma veel ei olnud kuulnud, brasiilased teavad ikka väga paljusid laule peast, laulavad rohkem kui eestlased, peaks ristima brasiilased ka laulurahvaks. Ma võin siis siinsest muusikast rääkida ka nats. Et noorte seas on kõige populaarsem muidugi Funk. Mina enne siia tulemist polnud kunagi kuulnud sellist muusikastiili, rütm on igatahes hea, aga sõnadest ärme räägi, kuskil 80% lauludest on ikka väga ropud. Õnneks ma veel hästi aru ei saa. Ja siis teised muusikastiilid, muidugi samba, pagode, forró, axe, bossa nova. Need on siis peamised brasiilia muusikastiilid. A siin noored kuulavad väga palju ka seda USA popi, hip hopi ja räppi, peaaegu nagu Eestiski. Soit tagasi kestis siis yle 4 ja poole tunni, tegelikult ei ole see nii kaugel ju, ma arvan et kuskil 140 kilti, Rio linna sees on see veepark tegelt (Rio on VÄGA suur linn), a pidime palju seisma ummikutes. Rio de Janeiro osariik on tegelikult vaiksem kui Eesti, kuskil 42 000 ruutkilomeetrit, a elanikke on nats rohkem, yle 15 miljoni elaniku. Joudsime Maricásse, ikka sadas veel padukat. Ja yks bussidest oli mingi autoga kokku porganud, niiet see buss joudis paar tunnikest hiljem kohale vist. Koju, söök, pessu ja magama. Ma olin nii kaval, et arvasin, et kui on pilves, siis ma ei pea päikesekreemi endale panema ja siis päeva lõpus olin näost tomat ja õlad valutasid päris jubedalt, olid punased ja tulikuumad. Ehk siis õppetund, ei tohi olla Brasiilas suvel õues ilma päiksekaitseta rohkem kui 10 minti.
30 de novembro
Neljapäeval sadas ikka veel edasi, ei saanud väga midagi erilist teha, olin kodus, lugesin portugali keelset raamatut, isegi aru saan peaaegu kõigest, ei ole mingi kerge lasteraamat, on minu vahetusema lemmikraamat, suht raske tekstiga on tegelt. Harjutasin kitarri ka nats, midagi ma juba natuke oskan, isa on siin mänginud üle 10 aasta ja paneb päris hästi. Ta on mulle õpetan nats. Käisin jooksmas ka, esimene kord siin Brasiilias vihmaga jooksmas käia, pärast olin läbimärg ka mudugi. Aa see et praegu on São Paulos hullud üleujutused, tänavatel on vett üle meetri, pori, soppa ja prügi kõik tänavad täis. Telekast uudistest näitab sealset, päris jube on. Saju kogus on 100-kordselt ületanud eelmise aasta saju koguse. Karm. Siin Rio osariigis on ka mõned kohad, kus on sadanud väga palju ja ka mõned inimesed surnud. KATASTROOF.
1 de dezembro
Esimene detsbembri päev läks väga hästi. Hommikul sain hilja üles tõusta, sõin hommikust ja läksin keskusesse. Tahtsin netti minna, a siin linnas mitte üheski netikohas ei olnud netti, kuskil on mingi post vist maha kukkunud või midagi ja siis päeval netti ei saandki. Siis läksin kooli juurde, tsillisin seal sõpradega, käisin pärastlõunase klassi tunnis, vaatasime mingit head filmi. Pärast oli mingi teater ka koolis, suht igav oli tegelt. Peale igavat teatrit pitsat sööma, jälle sai söödud parimat pitsat maailmas: banaanipitsa koos kaneeliga, see on nagu lihtsalt liiiiiga hea. Peale seda veel hangisime nats keskuses ja siis oligi kell juba üle 10 ja viimane buss läks Ubatibasse ehk minu linnaossa, kus ma elan. Ubatiba on keskusest bussiga kuskil 15 – 20 minti. Suht kaugel. Jala ikka koju ei lähe. Ja koolis tuli ajaloo õpetaja minu juurde ja ütles et ma peaks jutustama järgmisel teisipäeval Eesti ajaloost ja poliitkikast ja muust mingis ülikoolis tema õpilastele. Ma kujutan ette et väga kerge see ei ole, poliitikast rääkida keeles mida veel perfektselt ei oska. Kõigest pool tunnikest.
2 de dezembro
Hommikul kell 7 seitse läksime koos vahetusisa ja emaga Riosse. Isa läks tööle ja ema õppima kursusele. Ta praegu õpib jube palju, iga päev 9 – 10 tundi, peab valmistuma testideks, mida ta peab tegema, et saada algkooliõpetajaks riigipalgal. Siin väga paljud tahavad riigitööd, sest töökohta ei ole kunagi võimalik kaotada elu lõpuni, kui just ise ei taha vahetada. Ehk siis kindel palk elu lõpuni. Siin Brasiilias on ju nii palju inimesi, populatsioon on suur, et hull tööpuudus on. Sellepärast palju vaeseid. Ja siis oleks tal hea võimalus kindel palk kindlustada elu lõpuni.
Brasiilias on tegelt väga palju suuri probleeme. Probleemid haridusega, kuritegevusega, vaesusega, keskkonnaga ja palju muuga. Ja probleemid algasid sellest, et siin oli sõjaväeline riigikord kuskil 60ndatest 80ndateni, USA toetas seda, et võidelda kommunismi vastu. Sellel perioodil läks kõik allamäge. Siis kui jälle vabariiklik kord tuli hakkas vaikselt paranema, aga selle mõjud kestavad tänapäevani. Ja kõik algab haridusest, paljud inimesed sellest ajast ei ole koolis käinud üle 4-5 aasta, ehk ei oska väga hästi kirjutada ega lugeda, on ebaintelligentsed, võib vist nii öelda. Isegi Brasiilia president on koolis haridust saanud ainult 5 aastat. Sellise suure riigi president. Imelik. Ja suur osa inimestest, kes Favelades (slummides, hurtsikutes) elavad, ei oska ei kirjutada ega lugeda, sest in ju kasulikum kohe tänavatele kerjama saata, kui kooli “aega raiskama”.
Nonii, siis kuskil kell 9 saime teiste sugulastega kokku, kes Rios elavad ja läksime randa, Ipanemale. Oli suht pilves, kuskil 26 kraadi sooja, ei olnud just perfektne rannailm, aga ikka oli rannas suht palju inimesi. Surfamas või frescoboli mängimas või päikest võtmas läbi pilvede. Tegelt siin võtab jubedalt ka läbi pilvede. Kolmapäeval sain juba õppetunni, suvel tuleb isegi vihmaga panna päikesekreemi, päike lihtsalt nii tugev. Ipanemal treenivad paljud rannavõrkpalli kuulsused, nägime ka mingit maailmameistrit trenni tegemas. Viimasel tunnil tuli päike ka välja ikkagist, siis polnud mitte ühtegi pilve taevas. Ja läks väga palavaks, üle 30 kraadi. Vahepeal käisime ühe sugulase korteris, kes elas seal Ipanemal 5 minti rannast, lõunat söömas ja pärast ranna poole tagasi, seekord läksime natuke Lebloni poole. Rio 3 kuulsaimat randa: Copacabana, Ipanema ja Leblon. Ja kõik on turiste täis ka. A Copacabana on kõige halvem neist, kõige kuulsam, aga ka kõige ohtlikum, sest on palju turiste ehk siis ka palju vargaid. Peale randa sinna korterisse jälle ja siis sealt järve äärde. Rio linna sees on üks järv, ümbermõõduga 7.5 km, ümber järve ääres käivad paljud inimesed jooksmas või rattaga sõitmas. Aga laupäeva õhtul toimus seal selline ïritus nagu jõulukuuse ülespanemine. Iga aasta alates aastast 1999 pannakse järve keskele üks suur 20 meetrit kõrge metallist kuuse moodi asi. Ja siis lasti ilutulestikku ja mingi koor laulis jõululaule ka. Päris selline huvitav oli vaadata. Ja jube naljakad on need plastmassist valged kuused ja igast muu jõulukraam. Ma käisin nagu rannas enne, et kuda saavad jõulud olla. See aasta tulevad kõige imelikumad jõulud mu elus. Palavusega. Jõuluvana lühikeste pükstega. Komm oon, nagu.
3 de dezembro
Kell 9 hommikul algas maailmameistrivõistluste finaal meeste võrkpallis. Brasiilia – Poola. Poola ei olnud ühtegi mängu veel nendel meistrikatel kaotanud. Poolakad olid väga tugevad arvestades seniseid mänge. Ja siis esimene sett 25 – 12. nagu eriti kergelt. Teine sett brasiilia võitis natuke väiksema vahega, 25 - 22. Kolmas tuli jälle kergelt, 25 - 17. BRRAAASSIILLL. Maailmameister. Ehk siis võrkpallis on brasiilased maailma parimad suht. Meeste 1. koht ja naiste 2. koht. Hommikul vaatasime finaali ära ja siis pidime tagasi Maricásse minema bussiga. Päev oli jälle hea randa minekuks, aga siin Maricas ei viitsinud enam minna, olin korra mingil sünnipäeval seal laagrikohas ja peale seda läksin koju ja kuna ainult nädalavahetusel saan netti kasutada, siis pean jälle kasutama võimalust. Uurisin asju reiside jaoks. Tahaks siin palju reisida, aga Brasiilia on ju nii suur, kõik on teineteisest nii kaugel. Ja nüüd ma rohkem ei räägi.
Head ööd!!!
Teil on ikka viitsimist old, kui te kõik siin läbi olete lugenud. Ma ei ole mudugi enne väga paljudest asjadest kirjutanud ka, ehk praegu on rohkem kirjutada. Tuli vahepeal suur paus ka sisse.
oki doki, mister jones.
ma lähen nüüd magama
ma lähen nüüd magama
Um comentário:
oppinud
Postar um comentário