Eesti!!!

Ja olengi Eestis tagasi. Saigi vahetusaasta läbi ja sellega vist ka blog sai läbi nyyd. Miks siin nii kylm peab olema??????

Brasiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiill!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Copa America võtsid praegu ära. 3-0 tegid Argentiinale ära.
mul on praegu korraks 5 minti vaba aega, Pan Ameerika mängud praegu, niiet lähen kodust välja kell 8 hommikul ja jõuan peale 12 öösel. nii on umbes 2 nädalat juba, vahepeal oli teine eestlasest vahetusõpilane Karl ka siin Rios tema viimast nädalat mööda saatmas.
Praegu lähen Brasiilia naiste võrkpalli vaatama. Mul pole munagi nii kiireid aegu vist old. Liiga palju teha, liiga vähe aega.
Jou siis
Kolmapäeval kell 20.30 olen Tallinnas, A-terminalis.

Mu sünnipäev

Eelmine nädal oli väga mõnus, sain 5 korda sellel nädalal rannas käia. Esmaspäeval, neljapäeval, reedel käisin mehhiklasega viimast korda, ta nüüd läks juba tagasi Mehhikosse, laupäeval käisin ka veel ja pühapäeval oma noorema vahetusvennaga, Joãoga ja paari muu sõbraga. Pühapäeval käisin veel Shrek 3 ka vaatamas, portugali keelsena, a ikkagi oli väga naljakas jälle. Umbes selline mõnus rannanädal oligi siis.

Esmaspäeval rääkisin Eestiga nats ehk siis pere ja muude sugulastega Skype teel. Koolis käisin vist ka isegi hommikul. Ei mäleta hästi.

Ja siis teisipäev, 26. juuni, MINU SÜNNIPÄEV, algas sellega et ma panin endale äratuskella 02.30ks äratama, sest sellel kellaajal ma sündisin(eesti aja järgi 08.30). Aga panin kähku äratuskella kinni, jube suur uni oli. Kella 8 ajal pidin Eestiga rääkima, a ma magasin sisse ja siis mu vanaema helistas mulle ja äratas üles õnne soovides. Siis ma läksin kähku Skyppe jälle et, ema ja venna ja teistega rääkida ja et nad saaksid mulle õnne soovida siis. Peale seda läksin Joãoga siinsete vanavanemate poole ja siis sealt läksime vahetusvanaisaga lõunat sööma, sest tal oli ka tegelt just sünnipäev, 23. juunil. Peale lõunat läksin randa, alguses Copacabanale ja siis pärast Ipanemale ka.

Millalgi jõudsime vanavanemate koju Copacabanal tagasi, ostsime magusat popkorni(miks Eestis ei või sellist popkorni olla, need on nagu nii head, need magusad), laenutasime "The Departed", ma ei kuda eesti keeles on. See, mis võitis 5 Oscarit. Suht hea oli, mulle meeldis. Peale seda koju tagsi ja vahetusperega restosse õhtusöögile mu sünnipäeva tähistama. Läksime jaapani-hiina toidu rodiziosse(see nagu umbes rootsi laud, et võid süüa nii palju kui jõuad, makstes ühe hinna). Vot seal mul läks kehvasti, sest jaapani ja hiina toidud on lihtsalt liiga head, ma ei tohi enam kunagi sinna tagasi minna. Juhtus nimelt see, et ma sõin 5 taldrikutäit ära, 2 taldrikut sushit ja 3 hiina toitu. Ja siis veel peale üks ülimagus torditükk. Kui ma püsti sealt tõusin, oli väikeseid raskusi käimisega, kõht oli nagu lihtsalt liiga täis. Jubeeeee. Pidin peale õhtusööki paar tundi veel üleval olema, et toit nats allapoole läheks. Pikali heita ei old võimalik, oleks välja tulnud võibolla. Aga üldiselt jah mu esimene ja arvatavasti viimane sünnipäev Brasiilias oli väga mõnus. Mina, mu noorem vahetusvend João ja vahetusvanemad Denize ja Jose Henrique

Järgmisel päeval käisin koolis, rannas olin ka nats, kuigi oli pilves ja nats külm. Muud midagi erilist vist.

Neljapäeval oli mul Aastalõpu Seminar või midagi sellist. Tulid kokku kõik vahetusõpilased Rio de Janeiro osariigist, ehk siis 8 vahetusõpilast, 5 sakslast, hollandlanna, soomlane ja mina. Räägiti siis, et aasta hakkab läbi saama ja kuda me ennast tunneme ja kas oleme väga palju muutund ja kuda saab olema, kui tagasi koju lähme jne... Algas kell 8 hommikul ja lõppes lõunasöögiga mingi 3 ajal. Peale seda läksime kahe teise vahetusõpilasega randa ja niisama mingisse shoppingusse. Õhtul läksin perega vanavanemate koju, sest siin Rios oli nende sugulane, kes elab Usas. Oli tööasjus siin Rios ja siis sai võimaluse pere ka külastada. Ehk siis oli õhtusöök perega. Peale 6 kuud siin olen ma enda perega hakanud väga hästi läbi saama, mul on vedanud, et ma sellise hea pere endale sain. Eriti toredad on mu vahetusvanemad, saan nendega väga hästi läbi.

Mu vahetuspere ja muud sugulased

Reedel siis käisin koolis hommikul, peale kooli sain kokku soomlasest vahetusõpilasega. Ilm oli eile jube halb, sadas vihma ja külm oli. Aga õhtul siis käisime väljas enda vanema vahetusvenna, Pedroga ja ta sõpradega. Suht mõnus oli.

No ja täna siis ma tõusin suht hilja üles, kirjutan blogi ja olen niisama. Ilm on pilves, homme läheb võibolla paremaks, ehk saab randa minna. Mul on veel täna vaja kirjutada mingi jutt enda koolile, et kuda ma vahetusaastal olen ja kas on meeldinud ja mis on meeldinud jne... Nad teevad iga aasta mingi raamatu vahetusõpilastest, kes tulevad Brasiiliasse või lähevad siit kuskile.

Ma ei tea veel täpselt millal ma Eestisse tagasi tulen, kas ma tulen 11. juulil koos teistega või 17. juulil üksi ja saaksin jääda Pan-Ameerika mängudeni. Loodetavasti saan kauemaks jääda.

Eks on nats aega veel.

Margus

Salvadori reis

eks proovin jätkata siis jälle.
7. juunil käisin üle pika aja rannas, väga hea, olin nii jube valgeks läinud.
pean nüüd viimastel nädalatel palju rannas käima, või vähemalt proovima käia. ja õhtul pakkisin asju kokku, et siis 8. juunil Salvadori minna.
Reede hommikul kell 9 vist läksingi lennukiga Salvadori. Jõudsin kohale, hakkasin teist vahetusõpilast eestlast, Karli ootama. A siis peale mingit pooletunnist ootamist sain sõnumi et tema lend hilines ja siisjõuab alles kell 10 õhtul. Pekkis suht. See on see brasiilia lennundus, kogu aeg lennud hilinevad ja jäävad ära. Jama. Eks mul siis ei jäänud muud üle kui lennujaamast uttu tõmmata ja minna ühe tuttava juurde Barrasse(nats selline turistilinnaosa Salvadoris), kes lubas meile ööbimiskoha muretseda. Ilm oli väga hea kui ma kohale jõudsin ja siis esimese asjana tahtsin ma randa minna. Panin kotid ja värgid selle tuttava poole ära ja siis läksimegi randa. Olime seal mingi tunnike. Väga hea oli, päike paistis, soe, palju rahvast, mõnus. Pärast näitas see tüüp mulle korteri kus ta sai meile ööbimiskoha ja siis hakkasin aega surnuks lööma ja ootama millal Karl mulle helistab ja ütleb et kohal on. Vahepeal käisin mingis lähedalolevas shoppingus. Suht suur ja norm. Isegi uisutada sai seal sees. Suht naljakas oli. Brasiilias uisuring. Väljas mingi üle 30 kraadi sooja ja siis lähed kaubanduskeskusesse ja saad uisutada. Imelik.

No ja kuskil 11-12 ajal õhtul ta lõpuks saabus. Ta pani enda kodinad ka ära ja siis läksime kuskile baari või mingisse kohta, et kasutada üle väga pika aja jälle head kodust eesti keelt. Hea tunne oli. Järgmisel päeval oli hommikul suht halb ilm, niiet randa ei saanud minna. Otsustasime linna ajaloolisesse keskusesse minna, Pelourinhosse.

Jõudsime sinna ja kohe hakkas vihma sadama. Eriti nõme. A lõpuks jäi järgi ja siis käisime mööda seda vanalinna ringi. Suht kena oli. Vanad hooned ja värgid. Mis mulle eriti ei meeldinud, oli et jube palju vaeseid inimesi oli seal. Kuna favelad(agulid) olid vanalinna lähedal, siis sellepärast on turistlikus vanalinnas väga palju kerjajaid ja muid imelikke tüüpe. Kes kerjas lihtsalt raha, kes tahtis,et sa talle piima ostaksid, või enda vihmavarju talle annaksid või midagi. Mind oli hoiatatud, et seal palju vaesust on, aga ma ei arvanud, et nii palju. Isegi kui sõid jäätist või midagi tänaval, siis need kerjasid, et lõpu endale saada. Koht oli väga ilus, aga seal olevad inimesed(kerjajad) tõmbasid head emotsioonid alla. Läksime Barrasse tagasi. Seal tahtsime korra lihtsalt ranna äärde minna, et vaadata ringi, a siis nägime, et seal toimus mingi usuteemaline pidu või midagi. Väga palju rahvast koos, mingi tänava peal, suured veoautod ees, veoauto peal lauljad, kes laulsid mingeid usuteemalisi laule ja rahvas järel kõndimas ja lauldes kaasa neid laule. See rivi võis olla mingi 3-4 km pikk. Oli nii et üks veoauto ja siis 300 m rahvast ja teine veoauto ja rahvas jne. Nii ta läks mööda rannaäärset tänavat. Peaaegu kõigil olid mingid jumala t-särgid seljas ja enamus inimesi teadis laule peast. Mingid usuhullud need brasiilased suht. Siin Brasiilias vist on ksukil 80-90% katolikke vist. Suht palju ikka võrreldes Eesti vähem kui 20%ga. Nii erinev kultuur ikkagist siis.

Õhtul läksime kõigepealt sinna tagasi, vanalinna, vaatama et äkki toimub midagi põnevat seal, aga peale poole tunnist ringi kõndimist ei leidnud me midagi head väga ja siis sellel kellaajal oli seal veel rohkem kerjajaid ja vaeseid, kes tahtsid teed juhatada ja pärast raha küsida selle eest. Ja siis see viskas kopa nii ette, väga närvidele käis lihtsalt. Lõpus kui hakkasime ära tulema juba, siis ma hakkasin lihtsalt pehmelt öeldes eesti keeles nendega mitte just kõige ilusamate sõnadega rääkima. Väga pinda käis ikka. Lõpuks saime sealt ära mindud, läksime tagasi Barrasse, kus meil ööbiskoht oli. Vaatasime siis seal mingi hea koha, kus maha istuda. Seal oli parem vähemalt.
Ja siis järgmine päev hakkas jälle halvasti, vihma sadas nats, pilves, algus ei tõotanud midagi head. A siis ma tahtsin minna vaatama, et äkki on kuskil mingi koht, kus saaks windsurfi laenutada. Pole juba aasta aega peaaegu saand purjelauaga sõita. Jubedalt igatsen juba. Eestis esimese asjana tahaks kuskil windsurfamas ära käia. A ei leidnud, sest pühapäev oli. Aga siis läksime edasi minu arust Salvadori kõige ilusamasse randa, Itapuãsse.

Seal tuli päike ka välja ja kõik läks ilusaks jälle. Kui päike looja läks, läksime tagasi Barrasse. Õhtul käisime väljas kuskil seal Barras jälle.
Esmaspäeval oli hommikul hea ilm lõpuks ja siis saime randa minna. Käisime sealsamas Barras. Rand just kõige ilusam ei ole, a vähemalt rand. Saime kuni kella 3ni olla ja siis läks jälle pilve. Peale seda läksime Pelourinhosse, vanalinna jälle, et suveniire ja asju osta. Saime sealt oma asjad kätte, veel viimased pildid, värgid ja tagasi "koju" Barrasse. Seal soppingus ostsime bussipiletid, et Chapada Diamantinasse minna. Lõime veel aega surnuks seal shoppingus ja siis kuskil 10 ajal bussijaama, et 23.30 bussi peale minna ja Chapadasse. Kuskil 6 tundi sõitu ja olimegi kohal. Varahommikul jõudsime sinna ja siis bussiuksest välja astudes karjusid seal mingid 20 tonti üle teineteise, et meie hotell on parim, meil on parim asukoht jne.... Valisime seal suvaliselt kellegi välja ja saime ühte motelli sugusesse kohta. Paar tundi magasime ja siis hommikusöök ja siis tripile. Chapada Diamantina on siis Bahia osariigi keskosas asuv endine juveelide, kulla ja kõige muu väljakaevamispiirkond. Looduse mõjul tõttu on seal tekkinud väga ilusad orud ja mäestikud. Selles piirkonnas on ka palju koskesid, jugasid, jõgesid jne. Sealne loodus on nagu väga hämmastav, liiga ilus lihtsalt. Kõik kes Brasiiliasse lähevad, peavad sinna minema. Ilusam kui ükskõik milline rand. Ma olen juba suure osa Brasiilia ilusatest randadest ära näinud, aga miski pole olnud nii ilus ja võimas, kui see vaade, mis ma seal nägin nendest mägedest seal. Esimesel sealolemise päeval tegime ühe tuuri autoga, käisime 4 erinevas ilusas kohas, esimene oli mägijõgi ja kaks koske

siis teine oli vaade sellele hämmastavalt ilusale mäeahelikule,

kolmandaks käisime mäealuses järves(koopas) sukeldumas ja veega täidetud koobast vaatamas, kus päikese mõjul aint maist septembrini kella poole 2 ja 3 vahel muutub vesi täiesti siniseks(sõna otseses mõttes).

Ja viimane koht oli üks suur koobas, mis kunagi oli olnud maa-alune jõgi, aga tuhandeid aastaid tagasi oli lagi kokku kukkunud ja nüüd on ilma veeta, väga võimsalt suur oli see ikka, kuskil 30 m kõrge ja 100 meetrit lai, see osa mille me läbi käisime oli kuskil 900 m pikk. Peale seal käimist oligi juba kell nii palju et päike hakkas looja minema ja tuur või ekskursioon või midagi sellist saigi läbi.

Järgmisel päeval, kolmapäeval läksime jälle mingile autotripile giidiga. Kuskil kell 9 hommikul hakkasime liikuma. Tunnike autosõitu ja siis kaks tunnikest mäest üles ronimist ja matkamist ja siis jõudsimegi Brasiilia ühe kõrgeima kose juurde, umbes 370 m kõrge. suht võimas vaatepilt avanes sealt ka. Olime seal, tegime pilte ja muud kuskil tunnike vist ja hakkasime tagasi tulema. 2 tundi tagasi ja siis oligi kell juba nii palju, et hakkas pimedaks minema. Tund autosõitu ja jõudsime tagasi Lençoisse, väikelinna, kus ööbisime.

Olime nendel trippidel saanud tuttavaks ühe hispaanlase, argentiinlase ja brasiilasega São Paulost ja siis otsustasime nendega neljapäeval minna lihtsalt ise mingile jalutusmatkale kuskile Lençoise lähedal oleva kose juurde. See argentiinlane teadis rada ja siis meil giidi pold vaja. läksime siis viiekesi, väga äge oli, käisime mööda kive jõe peal peaaegu terve tee, ksukil 2 tundi umbes matkamist. Täitsa mõnus oli. Päike paistis ja ilm oli hea. Jõudsime siis lõpuks kohale, kosk oli väga ilus, kuskil 20 meetrine võis olla, läksime kohe ujuma, ujusime kose alla, võimas tunne on seal taga olla. Olime seal kohas mingi paar tundi, päikest võttes ja niisama tsillides. Tagasi tulles käisime veel ühe mägijõe juurest läbi, see ka oli suht kena. Jõudsime ööbimiskohta tagasi lõpuks, täiesti surmväsinuna, mõnus oli voodisse pikali heita korra nats. Siis õhtul ostsime bussipileti ära, et tagasi Salvadori minna. 23:30 läksimegi siis bussi peale ja jõudsime kuue ajal hommikul Salvadori. Sealt võtsime mingi bussi Itapuãsse, üks linnaosa seal, kus oli see ilus rand. Seal läksime mingisse pousadasse(mingi motelli moodi koht) magasime välja, sest vihma sadas hommikul kuni 12ni, peale seda tuli päike välja ja läksime randa. Muud erilist sel päeval ei teind enam.
Lõpuks tuligi viimane päev kätte. Laupäev siis. Hommikul läksime kohe välja lootes et päike tuleks välja, tuligi nats, a siis läks jälle pilve, aga kuskil 12 ajal tuli jälle välja õnneks, saime rannas selle hispaanlase ja argentiinlasega kokku ja olime rannas kuskil 3ni. Peale seda pidime juba lennujaama minema, sest Karlil läks lend varem juba, mingi 5 ajal. Saatsin ta lennuki peale ära ja siis ootasin kuni kella 9ni kuni minu lend läks. Sain lennujaamas tuttavaks mingi inglasega, kes oli paar päeva varem Salvadoris saanud tuttavaks kahe eestlannaga. Pagan. Tahaks ise ka näha mõnda eestlast niiviisi suvaliselt. Ma pole veel siin ühtegi korda niiviisi mingit eestlast näinud. Rios idee poolest võiks ju olla palju turiste, aga ei ole kokku põrganud kellegagi. No ja siis laupäval kuskil kella 12 ajal öösel jõudsingi Riosse.
Pühapäeval ei mäleta mis tegin, mitte midagi erilist vist, pakkisin asju lahti ja niisama olin.
Esmaspäeval läksin kooli, arvates, et eelmine nädal oli kontrolltööde nädal, aga jõudsin kooli ja sain teada,et hoopis see nädal nüüd on kontrolltööd. Mina ju neid tegema ei pea ja siis sain jälle ühe vaba nädala endale. Esmaspäeval käisin veel rannas ka peale lõunat. Eile ei teind mitte midagi erilist. lihtsalt passisin kodus, kirjutasin blogi mingi 2 tundi, tahtsin randa minna, a suht pilves oli. Nõme. Ja täna jälle kooli ei pidanud minema, tõusin mingi 2 tundi tagasi üles ja nüüd olen kuskil tund blogi jälle kirjutand. Praegu päike paistab ja mitte ühtegi pilve pole taevas, ehk siis tahaks randa minna, eks vaatab, aega veel on.
A üldiselt, et reis oli väga äge. Olen väga rahul, et sain sinna minna.
Täpselt 3 nädalat mul siin veel Rios. 21 viimast päeva. Ja siis olengi jälle Eestis. Hakkab vahetusaasta läbi ikka saama lõpuks.
Täpset kellaaega veel ei tea millal jõuan. Millalgi 12. juulil pärastlõunal vist

terrvisst!

nonii, mis ma räägin siis nüüd. et mis ma eelmine nädal siis tegin. mitte midagi v6ga erilist tegelt kahjuks. põmst teisipäevast kuni reedeni ajasin enda reisiasju(ma lähen ülehomme reisima kaheksaks päevaks, Salvadori, ägeeeeeeee), ostsin lennupiletid ja otsisin kohta kus seal salvadoris ööbida saaks. Leidsin ühe sõbra sõbra sõbra, kes üürib mingeid tube või asju seal Salvadoris. Ja nüüd lähengi ülehomme. mis siis veel. ei mäleta erti midagi, iga päev koolis ja trennis, nagu tavaliselt. pühapäeval hakkasin tegema Eesti kohta presentatsiooni. Pidin kooli jaoks tegema, et esitada seal kellelegi. tegin pühapäeval, esmaspäeval ja teisipäeval seda ja siis täna esitasin ära. kõigile meeldis, normaalne oli. said siis mõned brasiilased targemaks Eesti kohta. A ja siis täna oli ju Eesti - Inglismaa mäng. Ei hakka sellest midagi väga rääkima, otsisin üles ühe mingi baari, kus kandis üle ja siis nägin ka kuda Eesti mängis. Jube(dalt). Ja nüüd kirjutan siin blogi. Voibolla saab homme üle jube pika aja jälle randa ka nats minna. täiesti metsas, ma pole kuskil kolm nädalat rannas käinud. Ebanormaalne. vähemalt kui reisile lähen siis Salvadoris on alati soe ja seal loodetavasti iga päev randa siis.
Ok, rohkem vist väga pole midagi, pilte pole teinud väga palju, peaks rohkem tegema.
Täna viie nädala pärast olen juba lennuki peal, mis lendab Eesti poole.
Eks siis varsti näeb

Teere!

Eelmisel kolmapäeval oli siis õpetajatel see koosolek, aga kahjuks streiki veel ei tule, võibolla tuleb, siis kui mina juba Eestis olen. Neljapäeval arvatavasti olin koolis nats hommikul. Pärast kodus ja trennis vist(ei mäleta väga eelmisest neljapäevast midagi). Reedel ma kooli ei läinud, sest jube külm oli, kui ma üles ärkasin, mingi 18 kraadi võis umbes olla. Ja nats nohu oli ka ja siis ma otsustasin mitte kooli minna. Pärastlõunal käisin YFU kontoris kesklinnas mingeid asju tegemas ja niisama kesklinnas ringi jalutamas ja paari vajalikku asja ostmas. Nii jube külm oli, kuskil 21 kraadi vist aint, pidin salli kaela ja mütsi pähe panema, et õue astuda. Laupäeval käisin "Kariibi mere piraatide" 3. osa vaatamas kinos koos oma noorema vahetusvenna ja sugulasega. Täitsa normaalne oli isegi, ootasin halvemat, sest tavaliselt on nii, et esimesed kaks on head ja siis kolmas juba läheb jamaks, a see nii hull ei oldki. Pühapäeval käisin hommikul pargis jooksmas, pärast õhtul kell 6 käisin Flamengo mängul Maracanãl. Väga vähe inimesi oli statal seekord, vist sellepärast et külm oli ja nats tibutas vihma, aint 12 000 jalkafänni.

Esmaspäeval ehk täna käisin koolis. Jõudsin koju, hakkasin tegema powerpoindis Eesti kohta presentatsiooni, pean koolis Eesti kohta rääkima. Siis käisin jõusaalis ja nüüd õhtul pereema tegi suppi, mida ma pole väga ammu juba saanud, siin Brasiilias peaaegu mitte keegi mitte kunagi ei söö suppi. Väga haruldane on supp siin. Ja siis ma tegin saiavormi, banaanidega. Täitsa hea tuli välja, perele maitses ka. Ütlesid, et homme teeksin veel. Eks ma proovi siis. Ja siis seoses saiavormiga tuli mulle väga suur igatsus peale eesti toitudest. Nagu kunagi varem pole mõelnud, kui head ikka Eestis toidud on. Kohukesed, rebitav juust, kohupiim, hea eesti piim(siin on need piimad mingid imelikud, need on need piimad, mida saad säilitada mingi rohkem kui aasta, vanaks ei lähe, ei pea külmikus hoidma, maitse on lihtsalt jube, kui tahad lihtsalt piima juua, aint piimakrõpsude või kakaoga kannatab juua), karask, isegi piimasupist tunnen puudust, omlett, praekartul ja mis kõige tähtsam, kurat kus must leib on??? head vanaema pannkoogid maasikatoormoosiga võiksid ka siin olla, aga mis teha, ei ole neid siin kuskil võtta.
Ja nüüd ma lähen magama. Unistades eesti toitudest.
Head ööd!

Seda ka, et täna sai täis 10 kuud mul siin Brasiilias. Väga imelikult kiiresti on ikka läind. Jube. Ja varsti olen juba tagasi tulemas, täpselt 7 nädalat veel mul siin nautida Riot ja Brasiiliat.

Maricá suurim kaubanduskeskus(Maricá Shopping), see annab siis aimu, kui suur see linn on

Endise perega õhtust söömas(mina, pereema ja pereisa)

Celio de Barros, taustal Maracanã(maailma üks suuremaid jalgpalli staadioneid)

Vasakul Maracanã, üleval umbes minu pea kohal Cristo Redentor(vist liiga väikselt, et näha), ise olen sellel kergejõustikustatal, Celio de Barrosel

Mina, mu treener(valge) ja trennikaaslased(mustad)

Tere jälle!!
Jäin pooleli vist 11. mail. Oli vist reede. Käisin koolis ja siis õhtul võrgutrennis. Laupäeval tahtsin randa minna, aga mitte keegi ei saanud või ei viitsinud, ehk siis jäi randa minek ära. Aga õhtul käisin ühe tuttava sünnpäeval ühes pitsakohas. See oli nagu umbes pitsa rootsi laud, aga ei pidanud ise midagi tooma endale. Mingid tüübid käisid pitsadega ringi ja pakkusid, pidi aint ütlema kas tahad või ei. Erinevaid pitsasid oli selles kohas umbes 200. Nagu absoluutselt kõigega, millega oleks võimalik. Soolaseid ja magusaid. On nii, et maksad sissepääsuks mingi kindla summa ja siis sööd ja jood palju jaksad. Seal, kus ma käisin, on üks kallimaid, pidi maksma kuskil 115 eeku. Ja sõin ka suht palju pitsat siis. Kindlasti tahan veel vähemalt üks kord seal ära käia.
Pühapäeval oli siis emadepäev. Brasiilias on küll emadepäev suht tähtis, aga minu pere on selline imelik, et nad ei tähistanud seda väga. Lihtsalt lõunasöök perega mingis restos, pereisa ei tulnudki, oli kodus ja vaatas telekat. Imelik. Keegi kellelegi midagi ei kinkinud(välja arvatud mina). Ma andsin siis pereemale eesti shokolaadi.
Ja siis algas uus nädal. Käisin koolis vahelduva eduga, trennides. Neljapäeval oli mul viimane kergejõustikutrenn sellel Maracanã kompleksi staadionil, sest sellest nädalast hakatakse sinna mingeid asju ehitama Pan Ameerika mängude jaoks. Nüüd ma ei teagi enam, kas ma saan edasi siin teha kergejõustikku.
Ja siis reedel läksin Maricásse, esimesse kodulinna, kus ma olin nats rohkem kui 5 kuud. Nägin jälle vanu sõpru ja vana pere ja linna, mis oli isegi natuke muutunud kuskil 5 kuuga. Tore oli jälle näha neid, esmaspäeva hommikul tulin Riosse tagasi. Käisin koolis veel esmaspäeval, õhtul jooksmas, kergejõustiku trenni ei old, veel ei ole kohta leitud, kus saaks edasi teha. Eile põikasin ka korra koolist läbi, vaatasin mis seal toimub. Sain teada, et võibolla teevad õpetajad streigi. Mis siis tähendab, et võibolla ma enam siin Brasiilias kooli ei pea minema rohkem, kui YFU uut kooli ei otsi. A selle saab täpsemalt teada homme, sest täna on õpetajatel suur koosolek, kus nad otsustavad, kas teha streik või mitte. Tahavad streikida, et suuremat palka saada. Täna ma siis siin kirjutan blogi ja varsti hakkan vaatama Meistrite Liiga finaali.
Ma siis lähen nüüd.
Jou

Siin on nüüd ka peaaegu talv kätte jõudmas kahjuks, praegu viimased kaks päeva on väga külm olnud, ainult 20-25 kraadi päeval. Aga varsti võib jälle normaalsemat ilma oodata. Homsest pidi juba paremaks minema. Võibolla nädalavahetusel läheb 30 peale.
Selline äge asi juhtus kuskil kuu aega tagasi, et ma kaotasin KÕIK oma pildid ära alates jaanuari teisest nädalast. Väga ülimalt tore onju.
Aga ma arvan, et homme ma panen mingeid pilte.

Mai

1. mai algas pühaga teisipäeval, vist ülemaailmne. Siin Brasiilias on nii, et kui teisipäeval on püha, siis esmaspäeval jäävad ka tunnid ära. Või siis näiteks neljapäeval on püha, siis reedel jäävad tunnid ära. Ja mis kõige parem, et selliseid pühi on siin nii palju, lisaks ülemaailmsete, ülebrasiilialiste pühade on veel Rio osariigi ja Rio linna sisesed pühad eraldi, ehk siis väga palju pühi ja väga palju vabu päevi. Aga et 1. mail oli jälle Copacabana rannas üks show, kahjuks jõudsime sinna peaaegu lõpuosas koos Felipe, Kimi ja Saidiga ja nende brasiilastega, kellega me saime eelmisel showl tuttavaks. Ja siis ei näinud peaaegu midagi sellest.üritusest, jube palju inimesi oli jälle. Kui tasuta on ja siis on alati palju rahvast. Kuna kell 11 läks viimene metroo, siis pidin vara koju minema. Ülejäänud päevad olin koolis ja trennides. Reedel käisime õhtul kuskil Ipanemal nene brasiilastega, lõbus oli. Laupäeval Ipanema rand päeval ja õhtul ei toimunud midagi märkimisväärset, sest olime hiljaks jäänud, et välja minna kuskile. A see asi oli, et rannas varastati Kimilt ratas ära. Oli lukuga kinni mingi tara küljes ja siis tulime rannast tagasi ja enam polnud. Suht pekkis. A tema kindlustus maksab kinni vist. Pühapäeval oli selline tähtis päev, et oli Rio meistrikate finaal. Finaalis olid Flamengo ja Botafogo. Normaalaeg jäi 2-2, asi läks penaltidele. Ja Flameeeeeeeeeeengooooooooooooo võitis 4-1. Mengooooooooooo on 2007 aasta Rio meister ehk parim tiim Rios. Minu tiim.
Esmaspäeval käisin koolis ja kergejõustiku trennis, teisipäeval käisin jalka mängule piletit ostmas, ootasin 4 tundi sabas. Nimelt kolmapäeval oli Flamengol otsustav mäng uruguai klubiga. Nad olid Uruguais sellelt mõtetult tiimilt üllatuslikult 0-3 kaotuse saanud, see oli peamiselt nende halva väljaku pärast. Ja siis nüüd pidi Fla 4-0 võitma, et veerandfinaalidesse saada. Ja kuna piletite hinda alandati 50%, siis kõik tahtsid minna kaasa elama. Ja siis nii oligi, et eile õhtul kell 21.45 algas mäng. Lõpuks Mengo võitis 2-0, a see ei olnud piisav ja ongi nüüd väljas Ladina-Ameerika karikavõistlustest. Maracanãle oli tulnud umbes 60 000 pealtvaatajat, kõik Flamengo fännid, ehk siis mängu atmosfäär oli väga äge. Kõik aint laulsid Flamengo laule ja elasid kaasa aint ühele klubile. Väga võimas tunne oli. Ma olin täpselt kõige suurema ja lärmakama fänniskonna sees. Jube vähe ruumi oli. Kuskil 4 inimest ruutmeetri peale. Kahjuks mingi jobu argentiinlasest äraostetud kohtunik oli, ei näinud kahte sulaselget penaltit ja tegi muud jama ja tema p6arast ei saand Fla edasi. Kõik tänased ajalehed ja uudised räägivad sellest, kuda uruguai klubi võitis ebaõiglaselt. a no pohh, Fla on ikkagi Rio parim klubi. Täna koolis ei käinud, sest olin liiga väsinud eilsest mängust. Käisin kergejõustiku trennis ja nüüd teist tundi kirjutan siin blogi. Pikka aega pole midagi kirjutanud, paljust kirjutada. Pean veel millalgi pildid ka panema.
Ok, a nüüd ma lähen teen pannkooke. Pole ammu saanud, siin pole need väga populaarsed. Kahjuks.

Aga siis 11. juuli tulen tagasi. Sain selle vahepeal teada. 2 päeva enne Pan-Ameerika mänge. Nõme. Väga.

Tsau siis
Proovin nüüd tihedamalt midagi kirjutada siia.

Aprill

...jätkan siis.

Algas aprill. Imelik oli see, et siin keegi ei teinud aprillinalju 1. aprillil. Mitte keegi. Isegi mina mitte, sest ma unustasin ära, et on 1. aprill. Aga tegelt aprilli esimene nädal ei alanud hästi, sest esmaspäeval tuli mul silma mingi põletik ja siis pidin kodus passima, silmad kinni, ja muusikat kuulama või magama. Mida sa muud ikka teed ilma silmadeta. Siis kuskil neljapäevaks läks suht üle ja reedel vist läksin randa juba. Sellel nädalavahetusel oli Rios üks vahetusõpilane Austriast oma perega. Koos mehhiklaste, rootslase ja selle austrialasega käisime siis rannas ja õhtul väljas kuskil. Reedel siis. Laupäev jälle rand ja õhtul käisin mehhiklase Felipe ja rootslase Kimiga mingis sambakohas Lapal, väga äge oli. Lapa on siin Rios üks linnaosa, kus on põhimõtteliselt 7 päeva nädalas kõik baarid, klubid ja muud asjad lahti ja alati hästi palju rahvast, suht palju turiste ka. Niiet seal on suht äge.
Järgmine nädal algas jälle toreda asjaga. Jäin haigeks, mingi nõme gripi moodi asi. Kuradi õhukonditsioneer. Iga kord kui ma magan konditsioneeriga, jään ma haigeks kuidagi, kas mingi gripp või nohu või köha. Ma ei maga kunagi enam konditsioneeriga. Läks jälle mingi kolm päeva vist haigusega raisku. Oli mingi palavik, nohu, kurguvalu, mis läk pärst üle köhaks ja kõrvavalu. Suht jama oli. Ei tahaks seda enam korrata väga. Aga aprilli teisel nädalavahetusel oli üks vääga kõva asi, nimelt käisin koos Felipe ja teise mehhiklase Saidiga Ivete Sangalo showl. Teile ei ütle see nimi midagi vist, aga siin Brasiilias on ta nagu üle maa tuntud, peaaegu kõik inimesed teavad tema laulude sõnu peast. Ja see muusikastiil on nagu väga hea, axé, peaaegu kaks tundi lihtsalt hüppamist ja kargamist. See toimus nagu nii, et laulis veoauto otsas. Veoauto liikus, inimesed igal pool ümber veoauto kaasa kargamas, laulmas. Selline asi on tavaliselt Salvadoris, Bahias karnevali ajal. Salvadori karneval on suuruselt teine karneval Brasiilias peale Rio oma. Sellel Ivete Sangalo üritusel oli kuskil 50 000 inimest vist, ma lugesin/kuulsin kuskilt järgmine päev. Aga jah oli ikka väga äge. Üks paremaid showsid, kus ma olen käinud enda elus. Tegelikult on kõik live showd väga head, a see oli parim vist. Show oli laupäeval, pühapäeval käisin jälle traditsiooniliselt rannas, ikka iga nädal peab korra ära käima.
Siis hakkas järgmine nädal õnneks ilma haiguseta, sain korralikult trennides ka vahepeal käia. Kolmapäeval oli Flamengo alagrupimäng Ladina-Ameerika karikavõistlustel. Võitis ära ja lõpetas oma alagrupi esimesena. Kahjuks ei olnud nii palju inimesi, kuskil 30 000 aint. Ja siis jõudis kätte jälle nädalavahetus. Reedel käisin õhtul kuskil salsa kohas mehhiklasega Lapal. Suht normaalne oli. Laupäeval toimus Rios selline üritus nagu Red Bull Air Race,

võibolla on keegi kuulnud midagi sellest, see on nagu mingi lennukite vigursõit või midagi. Et on mingi raja moodi asi ja siis nad peavadmingitest väravatest läbi sõitma ja kes on kiirem võidab. Ja ei tohi eksida, sest siis saab karistussekundeid. Umbes midagi sellist. Jube palju rahvast oli koos, peaaegu pool Rio elanikest oli kohale tulnud, no tegelt mitte päris pool, aga kuulsin, et oli olnud 900 000 inimest seda Air Race vaatamas. Pühapäeval oli arvatavasti jälle rand, Ipanema ikka, suht alati käin Ipanemal, mõni kord Leblonis ka, Copacabanal pole üle pika aja enam käinud(need, mis ma nimetasin on siis Rio ja vist ka Brasiilia kolm kõige kuulsamat randa). Õhtul käisin üle väga pika aja kinos. Ei mäletagi, millal oli viimane kord enne seda. Esmaspäeval oli mingi püha ja tunde ei olnud ja siis arva ära kus ma olin, rannas muidugi. Õhtul oli Copacabana rannas mingi show, käisin seal Felipe, Kimi ja Saidiga, keegid esinesid seal ja siis äge oli. Saime tuttavaks mingite toredate brasiilastega, õpivad siin Rios ülikoolis teatrit, igaüks on kuskilt mujalt pärit, üks Salvadorist, teine lõunast, kolmas ei tea kust. Aga jah nad on kõige ägedamad brasiilased, keda ma tunnen. Ülejäänud nädal möödus koolis ja trennides käies.
A, peaks vist rääkima koolist nats. Et koolis ma ei tee tundides peaaegu mitte midagi, suht igav on, loen mingeid portugali keelseid raamatuid ja vahepeal kuulan, mida õpetaja räägib. Ainsad tunnid, kus ma 100% kuulan kaasa, on geograafia ja ajalugu, sest nendest ma saan aru ka. Reaalained on suht võimatud, sest ei ole veel Eestiski õppinud neid asju, kuda ma peaks portugali keeles neid õppima ja aru saama. Kirjandus ja portugali keel on nats rasked mulle vist(võibolla ma lihtsalt siis ei viitsi kaasa kuulata või on asi millegis muus). Inglise keel on nagu liiga mõtetult kerge. Seda, mida nad siin õpivad, oleks Eestis umbes 7. klassi tase, ma arvan. Ma mõnikord teen kaasa ikka ka. Selles koolis on tegelikult minu arust suht halb õpetamise süsteem. On nii, et õpetaja tuleb klassi, kirjutab tunnis läbi võetavad teemad ja teksti tahvlile, räägib sellest umbes poolteist tundi(sest minu koolis üks tund kestab 100 minutit, tavaliselt lõpetab õpetaja tunni 10-20 minti varem ära) ja siis lahkub klassist. Selline on siis tavaline tund. Ja mõnikord tulevad vahele ka kontrolltööd, siis on poolteist tundi kontrolltööd, kes varem valmis saab, lahkub klassist. Vot nii on federaalne riigikool siin Brasiilias.
Aprilli viimasel nädalal käisin trennides ja koolis ja laupäeval käisin ühes kohas kuulamas ühte tuttavat professionaalset lauljat, kellega ma sain tuttvaks karnevali ajal. Päris hästi laulab, tal on isegi oma CD ja värgid. Ja saigi põhimõtteliselt aprill läbi vist.

Teretereteretereteretere,

Vabandust, et pole mingi kaks kuud mitte midagi kirjutanud, a see oli sellepärast, et mu kodus olid kõik arvutid viirustega ja siis olid paranduses ja siis olin kuskil kaks nädalat ilma netita. Ja siis polnud aega ka, tegelt viitsimisest jäi ka puudu.

A ma siis jätkan sealt, kust pooleli jäin. Ma olin käinud Cristo Redentori otsas.
Selle sama nädala kolmapäeval tuli Riosse üks teine vahetusõpilane Eestist, Karl. Ta oli oma perega lihtsalt reisimas. Ja siis näitasin neile Riot ja randu ja muid asju, mis siin vaatamist väärib. Nad olid kaks päeva siin Rios, kolmapäev ja neljapäev. Nädalavahetusel ehk reede, laupäev, pühapäev arvatavasti käisin rannas jälle, koos kahe mehhiklasest vahetusõpilasega, Felipe ja Said, nad on Rotary kaudu, teiene vahetusõpilaste organisatsioon, umbes nagu YFU, ja siis ühe rootslasega, kes õpib siin ülikoolis. Õhtuti käisime väljas kuskil mingites kohtades ja päeval rand.
Siis järgmisel nädalal tuli jälle Karl Riosse oma perega. Me tegime nendega ühe sõidu Riost 2-3 tunni kaugusel olevatesse väikelinnadesse, Buziosse ja Cabo Friosse. Nendes linnades on Rio osariigi ühed ilusamad rannad ja tavaliselt suvevaheajal lähevad kõik Rio linna elanikud nendesse linnadesse suve veetma. Läksime siit Riost kell 6 hommikul ja jõudsime tagasi kell 8 õhtul. Buzioses tegime ühe paaditripi mööda ilusaid randu, pärast läksime Cabo Friosse, seal linna kõige kuulsamasse randa, ka mingi hästi ilus rand. Ja peale seda maailma kõige ilusamasse randa, mida ma olen näinud, Praia de Pontal. Liiv on täiesti valge ja hästi peeneteraline, nagu jahu peaaegu, vesi on läbipaistev, mingi 2 -3 meetri sügavusel näeb põhja. Liiga ilus. Ma olen seal nüüd kaks korda käinud juba, aga kahjuks mõlemad korrad pilvise ilmaga. Kindlasti lähen käin seal veel enne tagasiminekut ära. Ja päikesega. Ja kui me tagasi Riosse jõudsime, läksime peaaegu otse Maracanãle Libertadorese mängu vaatama, mängisid Flamengo (minu tiim) ja Paraná. Flamengo võitis 1 - 0. Suht vähe inimesi oli, ainult 25 000 vist. järgmisel päeval tegin ma neile väikse ringi linna keskuses. Ja siis pärastlõunal juba läksidki ära. Nädalavahetus möödus jälle rannas ja õhtuti väljas käimisega, mingis klubis või midagi. Ma arvan, et see oli see nädal, millal ma leidsin kohad endale, kus trenni teha. Leidsin Maracanã kompleksi kergejõustiku staadionil kergejõustiku trenni ja enda koolis võrkpalli trenni. Ehk sellest ajast kuskil olen ma hakanud ennast nats liigutama ka. Lõpuks ometi.
Märtsi kuu viimasel nädalal, ma arvan, et nädala sees ma käisingi trennides, esmaspäevast reedeni on iga päev kergejõustiku trenn ja teisipäev ning kolmapäev on võrgutrenn. Ma siis tavaliselt teen nii, et kergejõustikus käin esmaspäev, kolmapäev ja neljapäev, võrgus teisipäev ja reede. Nädalavahetus möödus jälle traditsioonilise ranna ja väljas käimisega. Sellel nädalavahetusel oli siin Rios üks teine vahetusõpilane Mehhikost, nende teiste mehhiklaste sõber.
hiljem jätkan.....

Ma lihtsalt ütlen et kahjuks on mul siin juba 8 kuud täis saand ja veel rohkem kahjuks ma pean juba vähem kui 4 kuu pärast siit paradiisist ära minema.

Vot see on lihtsalt ilus. Parim. Minu kodulinn. Rio de Janeiro.

Esmaspäeval läksin siis esimest korda kooli siin Rios. kool onn siis riigikool, federaalne, et sinna sisse saada, peab kursuse tegema. üliraske on sisse saada. ehk tase on suht hea. kool koosneb siis tegelt keskkoolist, midagi kutsekooli sarnast ja ülikoolist, kõik on samades hoonetes koos. ehk võibolla ma saan ülikooli tundidesse ka minna. esmaspäeval oli lihtsalt niisama kooliga tutvumine ja sealsed näitasid koolimaja ja muud. veel tundi ei läinud. teisipäeval oli siis esimene tund. inglise keele tund oli siis esimene kus ma olin. eriti kerge on ikka inglise keele tund siin, isegi mina kes olen juba inglise keele peaaegu ära unustanud, ütlen seda. ma üks päev rääkisin ühe keenialasega, kes õpib ka seal samas koolis, kus ma, a ülikoolis. pidin rääkima inglise keelt, jubee, ei osanud lihtsalt rääkida, kõige lihtsamad sõnad olen ära unustanud. proovin inglise keelt rääkida a sõnad tulevad välja portugali keeles. raske.
kolmapäeval käisin koolis, tunnid hakkavad esmaspäevast neljapäevani kell 7, reedel 9. ja kestavad kuni 12.30ni. õhtul läksin Maracanãle Rio de Janeiro osariigi karikavõistluste finaali vaatama. Flamengo muidugi oli finaalis. ja muidugi ka võitis. Stata oli nagu väga täis, 57 000 pealtvaatajat. väga mõnus. ja peaaegu kõik oli ainult Flamengo fänne täis. Võitis suurelt, 4-1. neljapäeval oli kool jälle, a magasin esimesse tundi sisse. mäng lõppes kell 12 öösel, niiet olin väsind. ups. a pold hullu, see kool on peaaegu nagu ülikool, väga palju vabadust on, käidakse koolis sellepärast et tahetakse, mitte et peab minema, ehk puudumisi ja hilinemisi ei kontrollita. väga hea. peale kooli neljapäeval käisin jalkas mängimas. reedel oli kool ja peale kooli läksin randa, Copacabanal. laupäeval käisin ka rannas, seekord Ipanema, koos kahe mehhiklasega, vahetusõpilased ka. pühapäeval käisin jälle rannas, Ipanemal.
ja täna käisin Kristuse otsas, see kuulus kuju mis siin on. käisin ühe ülikooli grupiga, nad pidid mingi töö moodi asjana seda tegema, see klass õpib turismi, niiet oli siis Rio turistlik tuur või midagi sellist. megailus on ikka sealt ülevalt. peaaegu terve linn on sealt otsast näha. ja jube palju turiste ikka. igaltpoolt, oli kuulda itaalia, prantsuse, saksa, hispaania, inglise ja igast muid imelikke keeli.
Rio de Janeiro on liiga ilus ja hea linn lihtsalt. Ma ei tahaks siit ära küll minna veel, mitte enne paari aastat, a kahjuks(õnneks ka nats) pean Eestisse tagasi minema ikkagist. siin on nagu liiiiiigga hea.

Valeeeeeeuuu

ok, ma nüüd alustan siis karnevalist.
mingil päeval ma läksin siis ühte väikelinna Rio lähedal, Araruama on selle linnakese nimi. Mu perel on seal suvemaja või midagi sellist. Läksime terve perega, pluss mõned vendade sõbrad. Seal neil oli maja condominios, kus oli jalkaplats, bassein ja kõike muud. Me läksime sinna vist ühel reedel ja mina tulin tagasi Riosse kolmapäeval, sest oli Flamengo mäng Maracanãl. Üldiselt oli seal nii et ärkamine kuskil 12.00 - 14.00 ajal, siis mängisime kaarte ja niisama bassus. millalgi lõunasöök ja siis peale seda jalka mingi paar tundi, siis jälle niisama mõtetuste tegemine ja siis õhtupoole linna keskusesse, kus iga õhtu oli palju rahvast. seal keegi esines iga õhtu ja muud värki. ja nii umbes oligi kolmapäevani. Kolmapäeva õhtul oli siis Flamengo mäng, Fla võitis muidugi, 3-1. Oli Ladina-Ameerika karika mängud, Libertadores. Mäng oli mingi Boliivia tiimi vastu vist. Peale seda olin kuni pühapäevani üksinda kodus, sest pere jäi sinna Araruamasse veel. ma pidin ühe sõbraga tagasi tulema et mängule minna. Mõnus oli üski kodus olla, ainuke jama asi et ise pidin süüa tegema. a sain hakkama. siis esmaspäeval oli kõigil teistel kool jälle, a mulle polnud YFU ikka veel leidnud. siis reedel läksin sõpradele Juiz de Forasse külla, üks linn naaberosariigis, 3 tunni kaugusel Riost, suht lähedal. Olin kuni pühapäevani seal. Iga õhtu käisime väljas ja äge oli.
ja YFU oli esmaspäevaks kooli leidnud...

Vabandust, et ei ole kirjutand midagi. Täielik ajapuudus. Hakkasin sellel nädalal koolis käima ja nüüd palju tutvusi ja tegevusi, hästi äge kool on, hiljem räägin pikemalt. Praegu 20 mindi pärast lähen Maracanãle finaali vaatama, pärast räägin rohkem.
Tsautsau

7 kuud

täna oli siis selline päev millal sai 7 kuud täis siin Brasiilias olemist. täitsa jubeeee. nii palju. liiga palju. ja AINULT 4 ja pool kuud veel. issand jumal, kui jubeeee. miks see aeg nii kiiresti nüüd läks?? nii palju asju veel on vaja teha.
veel viimased karnevali päevad. millalgi varsti kirjutan karnevalist ka.

juba 4 ja poole kuu pärast näeme :(

mu "vanaema" korter on siis selles sinises majas, paremalt teises, ehk siis kuskil 30 metra liivani

päev enne karnevali!!!!!

eelmisel reedel ja laupäeval olin lissalt kodus vist siin, jälle nagu alati bassus ja jooksmas ja jõusaalis, siin selle condominio sees on igast asju teha, siin on olemas bassein, jõusaal, piljardilaud, lauatennis, siis veel mingi väike jalka-võrgu plats, suht palju asju ikkagist.
pühapäeval käisin Copacabanal. kahjuks praegu teistesse randadesse ei saa minna, sest on mingi reostus või midagi sellist. ja siis käime aint Copacabanal. esmaspäev ja teisipäev olin vist jälle kodus siin, tegin neid tavalisi asju mis siin teha on. ja eile siis ehk kolmapäeval käisin siis Copacabanal jälle, mingid vääga suured lained olid, mingi helikopter käis surfareid päästmas, ma ei imestaks kui keegi seal vigastada oleks saanud. sest lained olid nagu tõsiselt väga suured. Copacabanal tavaliselt suuri lained ei ole, on rahulik. a eile oli mingi imelik päev.
ja siis täna ma pean (kahjuks) minema Riost ära, lähme perega ühte Rio lähedal olevasse linnakesse, Araruamasse, oleme siis karnevali seal. siin Rios on nii et peaaegu kõik cariocad (Rio linna elanikud) lähevad karnevali ajal Riost välja, lähedal olevatesse linnakestesse. linn jääb tühjaks kohalikest brasiilastest ja on täis turiste üle kogu maailma. cariocad lähevad sellepärast ära et siin on siis aasta kõige ohtlikum periood, faveladest(slummidest) tulevad peaaegu kõik inimesed alla linna(sest kõik favelad on mägede otsas) turiste paljaks röövima ja päriselt ka on suht väga ohtlik. mingid tulistamised ja röövimised on tavalised asja juurde käivad tegevused karnevali ajal. sellepärast ei taha keegi siinsetest elanikest siia jääda. aga mina tegelt tahaks siia jääda a pere ei taha ja siis ma pean ka minema.

nüüdsest siis kuskil nädal aega pidu vist.

head karnevali mulle!!

miks siin nii palav peab olema???? 24/7 kogu aeg higikiht peal. öösel kella ühe ajal iga päev peaaegu 30 kraadi. jube onju.
peaaegu terve viimase nädala olen iga päev basseinis käind, ilma selleta ei saa. kooli veel ei ole. üldiselt on kõigil kool alanud, a mulle pole veel kooli leitud. niiet veel nats vaheaega. ja varsti tuleb juba kuulus sambakarneval.

võibolla tahaks ka praegu Eestis olla teie miinus 30ga.

head ööd

tere

et reis oli vääga ägeeeeee. 18. jaanuari öösel kell 2 jõudsin ma siis Natalis lennujaamas kohale, sain lennukis tuttavaks ühe brasiilasega ja siis kuni kella 4ni sain tegema aega surnuks lüüa, rääkides läks see 2 tunnikest suht kiiresti. ja siis edasi veel 5 tundi ootamist. üksinda. tühjas lennujaamas. väga põnev oli, peaks mainima. olin nats mingis raamatupoes, mingeid ajakirju lugesin, lappasin mingeid raamatuid ka nats, kuulasin oma mp3-mängijat ja proovisin aega surnuks lüüa siis. ja lõpuks peale väikest 5-tunnist ootamist jõudiski mu eesti pere kohale. esimene reaktsioon oli kohe et: nii valge nahk ja mitte-pruunid silmad. imelik oli alguses nats silma vaadata ja rääkida. nad tulid mingi rootsi reisikompaniiga ja siis see päev oli üle kuue kuu esimene kord kui ma NII palju blonde nägin, see oli nagu tõsiselt nii imelik. kõik heledate juustega ja heledate silmadega. no ja siis läksime hotelli, hotell oli mingi 200 metra rannast umbes. suht hea oli. olime siis esimesed neli päeva vist seal Natalis ja siis läksime rendiautoga Recifesse, see on siis suurim linn seal regioonis. seal vist on umbes kahe miljoni ringis elanikke, suht väike ikka.(Rios on 5-6 miljonit, kõigest) Recifes olime vist 3 päeva kui ma õigesti mäletan ja siis sealt laksime tunni kaugusel autoga olevasse rannamajja. maja oli nagu otse ranna ees. nii et astud aiast välja ja käid 20 meetrit ja oled vees. seal oli korallid ja siis mõned päevad käisime snorgeldamas. äge oli. mingi päev tegin koos Rauliga surfitunni, nüüd me oskame jalgel püsida ja nats surfata. ja siis viimasel päeval käisime jalkat vaatamas, kaks suurimat kohalikku tiimi. pealtvaatajaid oli kuskil 20 000. ja siis läksin vennaga Natalisse tagasi bussiga. ja mingid 4-5 päeva vist olime veel Natalis. iga päev randa mudugi. käisime ka linna lähedal olevates liivaluidetes ja randades buggyga. 31. jaanuaril siis tulin lennukiga tagasi Rio de Janeirosse, oli vist kolmapäeva õhtul. neljapäev, reede ja laupäev olin lissalt siin kodus, bassus, piljardit mängimas. niisama. laupäeva õhtul läksin oma "vanaema" poole. ehk siis pühapäeval olin Copacabanal rannas. lained olid head et pegar jacaré ehk tõlkes krodilli võtta. ehk siis surfata enda kehaga, ilma lauata. eile ehk esmaspäeval olin siin kodus, käisin jooksmas, jõusaalis, piljardit mängimas. ja õhtul oli mu "vanaisa" raamatu esmaesitlus.
toimus ühes kallis ja suures raamatupoes. kohal olid igast poliitikud, brasiilia suurim telekanal, Globo ja muid tähtsaid inimesi. mu siinne vanaisa siis kirjutas raamatu poliitisel teemal, "Poliitika kasutus sõjajõududes" on umbes selle raamatu pealkiri tõlkes. mu vanaisa on üldse hästi tark ja teab kõike ajaloost ja muust. kui ma esimest korda temaga kokku sain, ta teadis hästi palju Eestist ka. oli enne minu tulekut uurinud Eesti kohta infot.
arvake ära palju eile öösel temperatuur oli? kõigest 30 kraadi, kuskil kella ühe-kahe ajal. päris jahe.
ja siis täna käisin ka jooksmas ja jõusaalis. ja vaatsin Eesti-Portugali kuni 20 aastaste mängu mingist portugali kanalist. ja tund peale seda mängu oli Brasiilia-Portugali täiskasvanute mäng ka veel. kahjuks mõlemad kaotasid, Eesti kaotas 0-3 ja Brasiilia 0-2. halb päev. ja praegu olen tunnike blogi kirjutanud. varsti saan vist kooli ka teada ja voibolla see nädal juba lähen kooli jälle.

aga siis järgmise korrani
Tchau

tervitused pilvisest Rio de Janeirost!!

et eelmise nädalal elasin ma nädalakese Copacabanal, mu "vanaema" elab seal, täpselt ranna ees. randa minna on ainult vaja tänav ületada ja oledki rannas. siis käisime iga päev rannas, Copacabanal või Ipanemal. mängisime jalkat, võrku, natuke sain surfi ka proovida.ehk nii oli siis yleeilseni ehk esmaspäevani. teisipäeval ehk eile käisin shoppamas ja kinos mingit uut filmi vaatamas, suht naljakas oli. ja täna käisin lihtsalt mööda kesklinna ringi, Rios on ikka liiga palju rahvast, väga hull. mingi igal tööpäeval on tänavad täis, ei saa korralikult sirgelt käia. aga jah nüüd lähen pakin asju, lähen täna õhtul, peaaegu öösel kirde Brasiiliasse, et seal saada kokku oma eesti perega, ei ole neid juba peaaegu 6 uud näinud.

varsti juba lähen lennuki peale

ja kuus tundi ootamist seal lennujaamas

jau

nii, siis peale jõule ehk 26. detsembril oli mul viimane päev Maricás. sellepärast et vahetasin pere 27. detsembril.
viimasel päeval siis käisin veel rannas viimast korda enda sõpradega seal. mõnus oli. siis õhtul käisime mu praeguseks endiste vahetusvanematega restoranis söömas veel viimase päeva auks ja siis...
27. detsembri hommikul viis mu endine vahetusisa mind uude perre. ehk siis nüüdsest elan ma RIO DE JANEIROs. nagu vääga ägee. enam ma ei mäleta mis ma esimesel päeval tegin, tutvusin perega ja midagi sellist. siis natuke uuest perest ka. et on siis uus vahetusema, -isa ja on ka nüüd kaks venda ka. üks on 14 aastane, teine 18. ehk olen siis täpselt nende kahe vahel oma vanusega. ma ei tea, mis ma veel oskan siis rääkida. et mu uus vanaema elab Copacabanal esimeses majas rannast. otse ranna ääres. ema on advokaat, isa on riigipalgal, teeb mingeid asju riigi heaks.
ja siis 28. detsembril sain Taaviga, teise vahetusõpilasega Eestist, kokku. käisime Copcabanal rannas. ja sain yle 3 kuu jälle eesti keelt rääkida. juuubee imelik oli. esimese tunni aja jooksul oli ikka väga raske rääkida. sõnad ei tulnud välja, lauseehitus kahtlane, pidi mõtlema kuda tuleb rääkida, ei saanud pingevabalt suhelda. a peale paari tundi oli kõik jälle peaaegu normaalne. tuli meelde õnneks. mingil päeval enne uut aastat käisime Taaviga Maracanãl. seal avati hiljuti mingi muuseum ka. 30. detsembrit ma enam ei mäleta mis tegin, midagi ikka vist.

aga siis aastavahetusest. kõigepealt siis läksime perega "vanaema" juurde Copcabanale õhtust sööma, siin on vist see kohustuslik et õhtusöök on perega ja peale seda pidu. et sõime seal ära ja siis läksime kuskile mingisse korterisse sealsamas Copacabanal. oli palju rahvast, tantsu, muusikat jne. enne keskööd läksime välja randa, et vaadata Brasiilia suurimat ilutulestikku, kestis kõigest 16 minutit. aga ei olnud kahjuks nii efektne kui oleks võinud olla, sest vihma tibutas nats. ja peale ilutulestikku läksin koos oma vanema vennaga ja ta sõbraga Ipanemale, kus oli Black Eyed Peasi kontsert. ja tasuta. ehk oli vääääggaaa paaalju rahvast. ajalehes kirjutas et Ipanemal oli 1.5 miljonit inimest ja Copacabanal miljon, a ma arvan et Ipanemal oli rohkem sest väga paljud inimesed tegid nii nagu meie et vaatasid ilutulestikku Copacabanal ja pärast läksid Black Eyed Peasi vaatama Ipanemale. a igatahes ropult rahvast ikka oli. korralikult käia
ei saanud. ega me tegelt väga palju seda ei näinud sest nii palju rahvast oli ja me jõudsime nats liiga hilja niiet lava ette me ei saanud et näha neid. jõudsime kuskile lava taha ja tegelt ei kuulnud ka suht midagi sest kõlarid on ju ettepoole. ja siis peale seda sain Taaviga ja teiste endiste vahetusõpilastega kokku, läksime kellegi korterisse. söök, jook ja muu värk. ja siis kuskil 5 ajal läksime ära. ja oligi aastavahetus läbi. ongi juba 2007, ei pand väga tähelegi.

aga siis tänaseni ei ole ma midagi väga erilist teind. olen käinud paar korda rannas. olen 3-4 korda jalkat mängimas käinud, võrku mänginud. ja muid tavalisi tgevusi teinud.

kahjuks on ainult 6 kuud jäänud siin Brasiilias

Olaaaaaaaa!!!!!!!!

ma ei ole üle pika aja midagi kirjutanud, ehk vist tuleb üks pikk jutt, sest niiii palju asju on juhtunud.

peaks vist jõuludest kõigepealt rääkima. igatahes siinsed jõulud on ikka väga palju erinevad eesti omadest. siin on palav, päike paistab kuumalt, võtad päikest jne. a igatahes on nii et siin Brasiilias jõulud algavad siis 24. detsembri õhtul söögiga, on nagu väga palju sööki, jubedalt. ja süüakse mingi kella 8st kuni keskööni. siis kell 12 tuleb kingituste kätte jagamise aeg, kõik toovad enda kingid välja ja hakkavad teistele andma. kingitakse peamiselt riideid, mina sain näiteks 5 T-särki ja 3 paari lühikseid pükse. ja siis see ka et nooremad ei pea kingitusi tegema, mina näiteks siis ei pidanud midagi ostma kellelegi. kingituste jagamine kestab kuskil pool tunnikest ikka vist. kõik kingid antud ja häid jõule soovitud,
hakkab üks mängu moodi asi vist , ma ei tea kuda eesti keeles see sõna on. igatahes sellisena tehakse seda "mängu" ainult selles minu peres siin. eestis tehakse seda koolides et loositakse nimed ja siis peab sellele inimesele kingi tegema. midagi sellist. loodetavasti saate aru, ma ei oska enam eesti keelt hästi rääkida ega kirjutada. aga siis et minu peres toimus asi nii et igaüks ostis ühe kingituse, mis sobiks kõigile. kingid pandi kuskile laua peale ja siis loositi, kes võtab esimesena kingituse. siis see esimene võtab sealt kingi, avab ja näitab kõigile. ja see esimene võtab loosiga järgmise nime ja see järgmine inimene saab nüüd valida kas ta võtab laualt ühe kinnise kingipaki ja avab või võtab sellelt esimeselt inimeselt kingi ära ja siis see esimene peab minema ja võtma laualt kinnise paki ja avama. siis teine inimene loosib kes võtab järgmisena kingi. see kolmas inimene võib valida kas ta võtab kingi ära esimeselt, teiselt või läheb ise võtab uue kingi jne jne.........
ma loodan et saite aru. on nats raske seletada nii a tegelt on see mäng jumala äge. mulle meeldis, võtab kaua aega, eriti kui on palju inimesi, meil oli vist ikka kuskil 25 inimest. ja palju nalja saab, sest sa ei ole kuni lõpuni kindel millise kingituse sa saad. mina näiteks võtsin selle kingi mis ma tahtsin alles viimase ringiga ehk siis lihtsalt läksin julmalt kellegi juurde kellel oli see kink mis ma tahtsin, võtsin/varastasin temalt selle ära ja ta pidi uue kingi endale võtma kellegilt. muauahahaa. ma sain siis lõuks endale 2 CDd, üks samba oma ja teine pagode (muusikastiil, sarnane sambaga). aga mul oli vahepeal käes veel 3 erinevat CDd erinevate kingitusetena, hommikumantel, äratuskell, mingi DVD vist ka. ma olin ikka suur varas seal. hehheheheehheheh. aga väga lõbus oli. tahan kindalasti Eestis ka seda teha.
ja siis sellega lõppes selleks õhtuks tegevus. kõik läksid magama.
et järgmine päev jälle puhanuna edasi tegutseda. siis 25. detsembri hommikul tuli jõuluvana. juuuhhhaaaadiii.

mu suguvõsal on siin 4ndat aastat selline tore komme et ostavad palju mänguasju (jalgpallid, nukud, Spidermanid jne) ja lähevad kastiautoga ringi sõites kinke jagama selle linaosa lastele. jõuluvana istub oma tooli otsas ja jagab kinke lastele. sellel hommikul oli jõuluvana kahjuks VÄÄÄGA palav. kindlasti üle 35 kraadi, päike paistab lagipähe. ja jõuluvana oma paksu kasuka ja habemega, peris mõnus. aga jah see kingituste jagamine kestis kuskil tunnike ja peale seda olid kõik niisama istudes, rääkides, päikest võttes, basseinis lebades jne.ja siis millalgi oli lõunasöök kohalike jõulusöökidega ja peale seda oligi jõul läbi. peaaegu kõik läksid ära oma kodudesse. sellised olid siis minu kõige imelikumad ja erinevad jõulud mu elus.

Jõululaupäeva hommik siis, päikese ja palavusega.

Häid jõule siis!!!

Mul kyll absoluutselt mingit jõuletunnet ei ole, päike paistab, iga päev kuskil 35 - 40 kraadi vahel, ei saa midagi tekkida väga, eile käisin rannas ju.

ok, räägin siis nats sellest reisist ka. ega väga palju ei viitsi, ei ole aega ka, praegusest kuni karnevali lõpuni ehk veebruari lõpuni on peaaegu kõik täis planeeritud juba. ajapuudus.
eelmisel esmaspäeval läksin siis bussiga Belo Horizontesse, mis on Brasiilia suuruselt ja tähtsuselt 3. linn. sain seal kokku ühe brasiilasest Rauli sõbraga, ta elab ja õpib seal. kahjuks oli nii et seal sadas vihma peaaegu kõik 3 päeva kui ma seal olin. nõme suht. käisime selle linna suurimal jalkastatal Minerãol. suht suur a mitte nii suur kui Maracanã. siis veel et linnal oli synnipäev, sai vist 106 aastaseks, suht uus linn, a väga suur see-eest. avati ka peaväljakul jõulupark või midagi sellist. oli jõulukuusk ja jõuluvana jne...
siis kuna sadas siis käisime shopingutes ja mingil turu moodi asjal. MInas Gerais on see osariik siis kus ma käisin ja see osariik on väga tuntud oma juustu poolest, seal toodetakse kõige rohkem juustu Brasiilias. ja seal turul oli siis ka mingi yle 50 sordi erinevaid juuste ja hulganisti muid asju ka.
ja siis Belo Horizontest läksime Ouro Pretosse, mis tõlkes tähendab Must Kuld. see linn oli kunagi Brasiilia pealinn, sest seal elasid brasiilia kõige rikkamad inimesed, sest seal regioonis ja linnas on väga palju kulda, linn on tänaseni väga rikas. seal on kirik kus on 600 kilo kulda. ehk siis natuke ikka on. ja linn on mägede vahel, kõik majad on vanaaegsed, peaaegu 100 aasta vanused. seal on ka palju üliõpilasi sest seal on paar head ülikooli. kahjuks jälle sadas vihma kui ma seal käisin ja linn ei olnud nii ilus kui ta oleks olnud päikesega. pean järgmine kord päikesega tagasi minema sinna. käisime ka ühes kullakaevanduses, selline poolteist meetrit kõrge ja pool meetrit lai tunnel läks 50 metra mäe sisse ja sealt siis kunagi kaevasid neeger orjad kulda välja valgetele.
ja siis läksime Juiz de Fora poole, kus siis elavad selle brasiilase vanemad. olin seal ksukil 4 päeva vist. ega sealgi ilm just kõige parem ei old, pilvine a õnneks vihma ei sadand. üks päev oli seal kellegi sugulase sünnipaäev kuskil farmis, churrasco ja jalgpall ja bassein, sellel päeval oli suht palju päikest ka isegi, niiet mõnus oli. ja siis veel ühel päeval käisime sõbra isa juustuvabrikus, tema perel on siis ka kogu aeg palju juustu, seal vabrikus oli ka suht põnev, sain teada kuda juustu tehakse. ja veel yhel päeval käisime mingil peol, siin lõpetasid kõik õpilased kooli ja selle lõpu puhul toimus siis kuskil mingi suur pidu, kuskil mäe otsas, palju rahvast oli, ikka yle 250 kindlasti. ja millalgi ma siis tulin Juiz de Forast Riosse tagasi, ma arvan et sellel teisipäeval.

kolmapäeval käisin ma Rios Ipanemal rannas. koos teiste vahetusõpilastega, neljapäeval tegin ma ka midagi, a oli YFU poolaasta kokkusaamine, kahjuks ainult inimesed kes siin Maricas on ehk 4 vahetusõpilast. peale seda käisin yhe rootslasest vahetusõpiasega kes tegelt elab São Paulo osariigis, ta on siin reisil praegu, käisin rannas. ja reedel hängisin ka veel nats selle rootslasega. laupäeval ehk eile käisin rannas, mingi paradiisirand on, vesi onneoonsinine, liiv valge, lihtsalt liiga ilus.

ja täna on jõululaupäev
head uut aastat ka varsti

Motokross Leme rannas

Ahvid Rio de Janeiro kesklinnas

Teerrrrreeeeeeeee!!!!

Homme on üks väga hea päev, lähen nädalaks ajaks Belo Horizontesse, Brasiilias suuruselt 3. linn peale Sao Paulot ja Riot. Väga äge. Nats jama on, et lähen bussiga, kõigest 6 ja pool tundi sõitu. Aga nii see on see Brasiilias reisimine. kõik on kõigest kaugel.

ok, see nädal tegelesin suht palju capoeiraga, käisin jalkat mängimas reedel, võrku mängisin ka reedel. ega midagi ülimalt põnevat ei juhtunud see nädal, sellised tavalised asjad. Täna oli natuke parem ja põnevam päev, käisime Rios isaga, viisime ema kursustele ja ise läksime Leme randa(Copacabana ranna algus). seal toimus mingi motokrossi üritus, mingid vennad hüppasid seal trampliinidel, brasiilane võitis. Pärast läksime Sugar Loafi juurde mingit jalutusrada käima. seal olid ahvid puude otsas ja puuvilju sai ka võtta puu otsast kui väga tahtsid. päris põnev oli. ja ilus vaade. ja seda kõike peaaegu kesklinnas.

Peale seda ühe sugulase sünnipäevale, oli jälle selline churrasco moodi asi, palju grill liha, sööki, jooki ja muusikat. ja siis käisin vahepeal ka shoppingus, jube palju rahvast oli, sest pilves oli ja kõik ostavad kinke jõuludeks jne. a see kaubanduskeskus on nagu väga suur. ma olin seal poolteist tundi ja ei jõudnud pooltki läbi käidud. üks suurimaid Brasiilias vist.

ja nüüd jõudsime koju ja hakkan asju pakkima homseks, peab kell 5 üles tõusma, sest peab arvestama ummikutega ka veel.

head varahommikut Eestis!!!

Banaanimets

Churrascol basseiniga

Ma käisin seal otsas ja tulin alla nats kiiremini

Parim pitsa maailmas - banaanipitsa koos kaneeliga

Jõulukuusk koos ilutulestikuga avamisel

Jõulukuusk brasiilia moodi

Brasiilia on kahekordne maailmameister võrkpallis

Ma muutsin teksti päris palju, lugege uuesti läbi, kui tahate.

Praegu olen siin, söön mangot, kuulan bossa novat ja mõtlen mida ma tegin eelmised 2 nädalat, ei tule väga meelde hetkel. Seda tean, et olen suht palju saand jooksmas käia, sporti teha, capoeirat ka suht palju. Suht paljudest asjadest on rääkida niiet kõike on raske meeles pidada.

20 – 26 de novembro

Nädala alguses teisipäeval oli capoeira tund, peale seda läksin ühe sõbra poole ööseks, järgmisel päeval, kolmapäeval kaisime Rios sõbra isa tööjuures ja mina käisin YFU kontoris seal ka, neljapäeval lihtsalt logelesime tema kodus, ei teind midagi väga erilist, väga ei mäleta ka tegelt. Ta elab suhteliselt suures farmi moodi kohas ja tema maja taga on neil küngas (eesti mõttes mägi) ja sealt nad võtavad iga kuu paar korda kuni 600 kilo banaane ja viivad poodidesse müüki. Reedel sain mina ka selle kogemuse osaliseks ja käisin banaane võtmas mäe otsas, nüüd tean mina ka, kust banaanid tulevad siis, seda ma ei teadnudki enne, et peab terve banaanipuu maha võtma, et kobara banaane kätte saada. Aga ikka elu seal on nii hea, lihtsalt kui banaani isu, lähed mäe otsa, võtad kobara. Jätkub rohkem kui nädalaks. Seal on ka palju teisi puuvilju, mango, apelsin, mandariin, sidrun ja veel palju neid puuvilju, mida Eestis ei ole ja siin esimest korda näen. Mu vahetusvanaema kodus on ka hästi palju erinevaid puuvilju, lisaks veel ananass ja veel mõned ainult siin kasvavad puuviljad. Brasiilias põhja poole minnes on neid veel rohkem erinevaid sorte, seal ju peaaegu vihmamets juba, ehk siis väga palju erinevaid sorti igast taimi.
Laupäeval oli hommikul capoeira tund, sain mängida (võibolla peaks eesti keeles see olema võitlema, siinses keeles on igatahes mängima capoeirat) koos minu õpetajaga. Ta on parim mestre siin Maricás. Suhteliselt vana ka, peaaegu 50 aastat vana. Proovin sis seletada, mis on capoeira. Capoeira on midagi voitluskunsti sarnast, aga on ka tants, sest “võideldakse” muusika saatel ja rütmis. Võitlemiseks luuakse selline 4 meetrise diameetriga ring, suurus oleneb, palju inimesi on, kui on väga palju, siis on suurem, kui vähem, siis väiksem. On võimalik ka mängida capoeirat ringis ainult ühe pilliga, aga siis ei saa nii hea emotsiooni, täiuslik oleks siis 7 erineva pilliga (3 erineva berimbauga). Asi käib siis nii et seistakse ringis, ühes osas ringis on need, kes mängivad pille, nemad capoeirat mängida samal ajal ei saa. Tullakse kahe kaupa, kükitatakse mestre ette maha ja kui ta annab loa, siis võib minna võitlema. Vôideldakse kanii kaua kui mestre laseb või keegi tuleb sinu asemele. Ja need, kes ringis seisavad, plaksutavad rütmis, et veel paremat emotsiooni saada. Kuidagi nii ta on. Ei tea kas hästi aru saate. Kui tulen Eestisse tagasi, võin demonstreerida. Ja on nii, et kui oskad capoeirat väga hästi, on võimalik inimene ära tappa. Karm värk. Niiet ainult tants ta ei saa väga olla.
Ja siis peale capoeira tundi käisin jälle ühel churrascol ehk grillipeol, kõik oli olemas – päike, kuumus, bassein ja söök ehk siis riis, farofa (ei kujuta ette kuda on nimetus eesti keeles), kartulisalati taoline asi ja loomulikult palju liha, igast erinevaid. Oli palju rahvast ka, mingi üle 50 inimese kindlasti. Enamik noored muidugi, alla 20. ja kõik peod tehakse peaaegu alati koos vanematega. Siin on kõik nii vaba. Lapsed panevad pidu koos vanematega, ei ole probleemi kuskil. Pidime minema otse peale grilli veel pitsat sööma, a kuskil 12 öösel ma ei viitsinud enam, sest ma olin rattaga ja linna keskusest rattaga koju minna on kuskil 20 minti ja öösel ei taha vaga sõita sest brasiilia liiklus on selline nagu ta on, väga ohtlik, mitte keegi ei pea liikluseeskirjadest kinni. Pole ka ime, kui pole liikluspolitseid või midagi sellist, politseid olen tänaval, teedel näinud ja ainult siis kui on mingi õnnetus olnud. Ja siin ikka neid on päris palju, iga päev mitmeid surmaga lõppevaid, paljud on mootorrattaga sõitjad, sest kui auto ei pea kinni liikluseeskirjadest siis on motikatel eriti ohtlik ja siin on neid väga palju. Mu isal on motikas, isa vennal, klassivendadel (kes tegelikult seaduse järgi ei tohiks sõita, a kuna keegi väga ei kontrolli midagi siis on suht suva kõigil).
No ja siis pühapäeval olin kodus vist nagu ma mäletan, a oli võrkpalli mäng meestel Tsehhiga, kell 2 öösel, võitsid. Väga hea. Mul on ju ainult nädalavahetusel nett, niiet ma pean seda ara kasutama, et reisiplaane teha ja inimestega rääkida ja eesti keelt praktiseerida. Ehk siis pühapäeval olin kodus netis, käisin jooksmas ka ja võtsin päikest mingi aeg vist.

27 de novembro
Esmaspäeval sain hilja yles tousta, haahaahaa, teistel oli ju kool veel, kell 7 hommikul, mina ei läinud tundidesse, a läksin kooli juurde sopradega niisama tsillima, peale tunde loomulikult, kuskil 12 ajal. Mäletamist mooda oli jälle yks palav päev, hiljem joudsin koju, votsin päikest ja käisin jooksmas ja vaatasin igaohtust seebikat. Praegu just paar nädalat tagasi algas uus seep ja nyyd olen ma seda ikka proovinud vaadata, päris huvitav on isegi ja keelt saab hästi oppida. Ma saan kuskil 80% ikka aru. Siin on aga televisioon nii et mul on vist 7 kanalit, brasiilia omad, need on sellised nagu eestis on etv, kanal 2 ja tv 3, mida saab vaadata iga elanik, kellel telekas on (ega ju päris koigil telekat siin pole, siin on väga palju vaeseid ju ka). Ja siis on nii et igal kanalil on kuni 5 oma erinevat seepi päevas. Ehk siis Brasiilias saab vaadata umbes 30 erinevat seebikat päevas. Siin on vist ka ainult 1 riigi kanal, koik ylejäänud on erakanalid. Ja Brasiilia seeibikaid saab vaadata ka Portugalis, sellepärast saavadki potrugallased brasillastest paremini aru. Brasillastel on portugallastest raskem aru saada.
Eriti palju vaadatakse seal Rio seepe, niiet minust nad saavad hasti aru. Ja siis on tegelikult siin vel neid venetsueela ja mehhiko ja muude veidrike seepe ka, nagu eestis, ja peale raagitud portugali keeles. Aaa siis veel see et siin on ka koik valjamaised filmid, multikad ja saated peale raagitud nagu saksamaal. Jumala nome minu arust.

28 de novembro
Lahme siis teisipaevase paeva juurde. Kell 3 oosel oli brasiilia meestel vorkpalli mang Itaaliaga. Enne mangu raagiti et itaalia on vaga tugev ja brasiilial tuleb raske mang. A ei midagi, voitsid vabalt 3 – 0. siis sain magada kaua jalle, peale yles tousmist soin hommikust ja peale seda laksin kooli, et sopradega kokku saada peale tunde. Siis hangisime linna peal nats, pigem kyla peal. Ylimegapalav oli jalle. Pilves, a ikka palav ja umbne. Joudsin koju tagasi, oli paike natuke aega valjas, kasutasin ara ja logelesin paikese kaes nii kaua kui pilv jalle ette tuli. Ja ohtu poole oli capoeira tund, jalle sai opetajaga voidelda nats. Pean jargmine kord pilte tegema ka capoeirast, siis naete ka kuda on. Peale capoeirat koju sooma ja magama, sest jargmine paev pidi vara yles tousma.

29 de novembro
Oli mäng võrkpallis jälle, aga ma ei saand vaadata kahjuks, sest uneaega ei saand raisata. Mäng oli Bulgaariaga. Võitsime 3 – 1, aga mängisime halvasti, meeskonna liikmed vaidlesid omavahel ja team spirit polnud just kõige parem, Bulgaaria mängis reserviga ka veel ehk lihtsam meile.
Nimelt kolmapaeval pidi kell 5 yles tousma, sest laksin ekskursioonile kooliga, mingi 3 bussi, opilasi alates 7. klassist. Ehk yle 100 opilase. Laksime siis Rio de Janeiro osariigi koige suuremasse veeparki. Soitsime 4 ja pool tundi sinna. Hommikune ummik teedel. Siin ju elab nii palju inimesi Rio linnas ja laheduses, paljud tootavad Rios ja elavad tunni-kahe kaugusel. Nagu mu vahetusisagi. Ta kaib ka iga paev Rios tool. Tund sinna, poolteist tagasi (ohtune ummik on suurem). Ja siis peale pikka bussisoitu joudsime lopuks kohale. Kahjuks oli pilves, nome, basseinid, vargid ja pilves siis nüüd. A soe oli ikka, yle 25 kraadi. Sai basseinides mollatud, oli igast erinevaid, laintega ja karestiku moodi jne. Oli louna, soime ja siis peale seda hakkas vihma sadama, nagu eriti nome. Oled bassus ja vihma sajab, paikest ei kuskil. See oli koige külmem koht siin Brasiilias oleku ajal. Mul oli nagu väga kylm, isegi brasiillastel ei olnud ja minul, kes ma olen kylmast Eestist parit, oli kylm. A tegelt oli ikka vaga kylm. A vihm laks yle ja paike tuli valja. Ja oli jalle ylipalav. Monus. Ja avati vaidetavalt maailma koige korgem see toru moodi allalaskmis koht (ma toesti ei tea selle atribuudi nime eesti keeles, olen ara unustanud, ei kasuta ju eesti keelt kogu aeg). See on 52 meetrit korge. Kui ma seda esimene kord nagin siis kyll, et pagan mina kyll ei viitsi sinna hakata ronima, a no maailma korgeim, peab ju ikka ara proovima. No ja siis laksimegi. Kondisime 5-korruselise maja otsa ja sealt paari sekundiga alla peaaegu vabalaskumisega. Vaga age oli nagu. Seal on alguses katus peal torul niiet alguses naeb ainult taevast enda ees, 10 meetrit aeglaselt ja siis viuhhh, lainud olidki, allapoole, peaaegu tousid ohku, palju puudu ei jaanud. Ma lasin yhel tyybil ennast filmida, a ta ei saanud esimene kord filmida, patakad said tyhjaks, tegelt ta ei osanud kaamerat oigesti kasutada ja siis pidin teist korda veel minema. Jalle 20 minti ronimist ja sabas ootamist ja 2 sekki alla tulemist. Teine kord tegi ta video ara ja siis see atraktsioon sulgus ka selleks paevaks, oli avatud vist aint 2 tundi. A see oli ikka VÄGA ÄGE!!! Ja peale seda pidigi juba ennast kokku pakkima ja ara minema. Ja just kui laksime ara, hakkas jalle sadama mingit hullu padukat. Terve tee Maricani sadas. Bussis tagasisõidul mingi 2 tundi järjest lauldi, funki peamiselt, aga ka muid laule, mida ma veel ei olnud kuulnud, brasiilased teavad ikka väga paljusid laule peast, laulavad rohkem kui eestlased, peaks ristima brasiilased ka laulurahvaks. Ma võin siis siinsest muusikast rääkida ka nats. Et noorte seas on kõige populaarsem muidugi Funk. Mina enne siia tulemist polnud kunagi kuulnud sellist muusikastiili, rütm on igatahes hea, aga sõnadest ärme räägi, kuskil 80% lauludest on ikka väga ropud. Õnneks ma veel hästi aru ei saa. Ja siis teised muusikastiilid, muidugi samba, pagode, forró, axe, bossa nova. Need on siis peamised brasiilia muusikastiilid. A siin noored kuulavad väga palju ka seda USA popi, hip hopi ja räppi, peaaegu nagu Eestiski. Soit tagasi kestis siis yle 4 ja poole tunni, tegelikult ei ole see nii kaugel ju, ma arvan et kuskil 140 kilti, Rio linna sees on see veepark tegelt (Rio on VÄGA suur linn), a pidime palju seisma ummikutes. Rio de Janeiro osariik on tegelikult vaiksem kui Eesti, kuskil 42 000 ruutkilomeetrit, a elanikke on nats rohkem, yle 15 miljoni elaniku. Joudsime Maricásse, ikka sadas veel padukat. Ja yks bussidest oli mingi autoga kokku porganud, niiet see buss joudis paar tunnikest hiljem kohale vist. Koju, söök, pessu ja magama. Ma olin nii kaval, et arvasin, et kui on pilves, siis ma ei pea päikesekreemi endale panema ja siis päeva lõpus olin näost tomat ja õlad valutasid päris jubedalt, olid punased ja tulikuumad. Ehk siis õppetund, ei tohi olla Brasiilas suvel õues ilma päiksekaitseta rohkem kui 10 minti.

30 de novembro
Neljapäeval sadas ikka veel edasi, ei saanud väga midagi erilist teha, olin kodus, lugesin portugali keelset raamatut, isegi aru saan peaaegu kõigest, ei ole mingi kerge lasteraamat, on minu vahetusema lemmikraamat, suht raske tekstiga on tegelt. Harjutasin kitarri ka nats, midagi ma juba natuke oskan, isa on siin mänginud üle 10 aasta ja paneb päris hästi. Ta on mulle õpetan nats. Käisin jooksmas ka, esimene kord siin Brasiilias vihmaga jooksmas käia, pärast olin läbimärg ka mudugi. Aa see et praegu on São Paulos hullud üleujutused, tänavatel on vett üle meetri, pori, soppa ja prügi kõik tänavad täis. Telekast uudistest näitab sealset, päris jube on. Saju kogus on 100-kordselt ületanud eelmise aasta saju koguse. Karm. Siin Rio osariigis on ka mõned kohad, kus on sadanud väga palju ja ka mõned inimesed surnud. KATASTROOF.

1 de dezembro
Esimene detsbembri päev läks väga hästi. Hommikul sain hilja üles tõusta, sõin hommikust ja läksin keskusesse. Tahtsin netti minna, a siin linnas mitte üheski netikohas ei olnud netti, kuskil on mingi post vist maha kukkunud või midagi ja siis päeval netti ei saandki. Siis läksin kooli juurde, tsillisin seal sõpradega, käisin pärastlõunase klassi tunnis, vaatasime mingit head filmi. Pärast oli mingi teater ka koolis, suht igav oli tegelt. Peale igavat teatrit pitsat sööma, jälle sai söödud parimat pitsat maailmas: banaanipitsa koos kaneeliga, see on nagu lihtsalt liiiiiga hea. Peale seda veel hangisime nats keskuses ja siis oligi kell juba üle 10 ja viimane buss läks Ubatibasse ehk minu linnaossa, kus ma elan. Ubatiba on keskusest bussiga kuskil 15 – 20 minti. Suht kaugel. Jala ikka koju ei lähe. Ja koolis tuli ajaloo õpetaja minu juurde ja ütles et ma peaks jutustama järgmisel teisipäeval Eesti ajaloost ja poliitkikast ja muust mingis ülikoolis tema õpilastele. Ma kujutan ette et väga kerge see ei ole, poliitikast rääkida keeles mida veel perfektselt ei oska. Kõigest pool tunnikest.

2 de dezembro
Hommikul kell 7 seitse läksime koos vahetusisa ja emaga Riosse. Isa läks tööle ja ema õppima kursusele. Ta praegu õpib jube palju, iga päev 9 – 10 tundi, peab valmistuma testideks, mida ta peab tegema, et saada algkooliõpetajaks riigipalgal. Siin väga paljud tahavad riigitööd, sest töökohta ei ole kunagi võimalik kaotada elu lõpuni, kui just ise ei taha vahetada. Ehk siis kindel palk elu lõpuni. Siin Brasiilias on ju nii palju inimesi, populatsioon on suur, et hull tööpuudus on. Sellepärast palju vaeseid. Ja siis oleks tal hea võimalus kindel palk kindlustada elu lõpuni.
Brasiilias on tegelt väga palju suuri probleeme. Probleemid haridusega, kuritegevusega, vaesusega, keskkonnaga ja palju muuga. Ja probleemid algasid sellest, et siin oli sõjaväeline riigikord kuskil 60ndatest 80ndateni, USA toetas seda, et võidelda kommunismi vastu. Sellel perioodil läks kõik allamäge. Siis kui jälle vabariiklik kord tuli hakkas vaikselt paranema, aga selle mõjud kestavad tänapäevani. Ja kõik algab haridusest, paljud inimesed sellest ajast ei ole koolis käinud üle 4-5 aasta, ehk ei oska väga hästi kirjutada ega lugeda, on ebaintelligentsed, võib vist nii öelda. Isegi Brasiilia president on koolis haridust saanud ainult 5 aastat. Sellise suure riigi president. Imelik. Ja suur osa inimestest, kes Favelades (slummides, hurtsikutes) elavad, ei oska ei kirjutada ega lugeda, sest in ju kasulikum kohe tänavatele kerjama saata, kui kooli “aega raiskama”.
Nonii, siis kuskil kell 9 saime teiste sugulastega kokku, kes Rios elavad ja läksime randa, Ipanemale. Oli suht pilves, kuskil 26 kraadi sooja, ei olnud just perfektne rannailm, aga ikka oli rannas suht palju inimesi. Surfamas või frescoboli mängimas või päikest võtmas läbi pilvede. Tegelt siin võtab jubedalt ka läbi pilvede. Kolmapäeval sain juba õppetunni, suvel tuleb isegi vihmaga panna päikesekreemi, päike lihtsalt nii tugev. Ipanemal treenivad paljud rannavõrkpalli kuulsused, nägime ka mingit maailmameistrit trenni tegemas. Viimasel tunnil tuli päike ka välja ikkagist, siis polnud mitte ühtegi pilve taevas. Ja läks väga palavaks, üle 30 kraadi. Vahepeal käisime ühe sugulase korteris, kes elas seal Ipanemal 5 minti rannast, lõunat söömas ja pärast ranna poole tagasi, seekord läksime natuke Lebloni poole. Rio 3 kuulsaimat randa: Copacabana, Ipanema ja Leblon. Ja kõik on turiste täis ka. A Copacabana on kõige halvem neist, kõige kuulsam, aga ka kõige ohtlikum, sest on palju turiste ehk siis ka palju vargaid. Peale randa sinna korterisse jälle ja siis sealt järve äärde. Rio linna sees on üks järv, ümbermõõduga 7.5 km, ümber järve ääres käivad paljud inimesed jooksmas või rattaga sõitmas. Aga laupäeva õhtul toimus seal selline ïritus nagu jõulukuuse ülespanemine. Iga aasta alates aastast 1999 pannakse järve keskele üks suur 20 meetrit kõrge metallist kuuse moodi asi. Ja siis lasti ilutulestikku ja mingi koor laulis jõululaule ka. Päris selline huvitav oli vaadata. Ja jube naljakad on need plastmassist valged kuused ja igast muu jõulukraam. Ma käisin nagu rannas enne, et kuda saavad jõulud olla. See aasta tulevad kõige imelikumad jõulud mu elus. Palavusega. Jõuluvana lühikeste pükstega. Komm oon, nagu.

3 de dezembro
Kell 9 hommikul algas maailmameistrivõistluste finaal meeste võrkpallis. Brasiilia – Poola. Poola ei olnud ühtegi mängu veel nendel meistrikatel kaotanud. Poolakad olid väga tugevad arvestades seniseid mänge. Ja siis esimene sett 25 – 12. nagu eriti kergelt. Teine sett brasiilia võitis natuke väiksema vahega, 25 - 22. Kolmas tuli jälle kergelt, 25 - 17. BRRAAASSIILLL. Maailmameister. Ehk siis võrkpallis on brasiilased maailma parimad suht. Meeste 1. koht ja naiste 2. koht. Hommikul vaatasime finaali ära ja siis pidime tagasi Maricásse minema bussiga. Päev oli jälle hea randa minekuks, aga siin Maricas ei viitsinud enam minna, olin korra mingil sünnipäeval seal laagrikohas ja peale seda läksin koju ja kuna ainult nädalavahetusel saan netti kasutada, siis pean jälle kasutama võimalust. Uurisin asju reiside jaoks. Tahaks siin palju reisida, aga Brasiilia on ju nii suur, kõik on teineteisest nii kaugel. Ja nüüd ma rohkem ei räägi.
Head ööd!!!

Teil on ikka viitsimist old, kui te kõik siin läbi olete lugenud. Ma ei ole mudugi enne väga paljudest asjadest kirjutanud ka, ehk praegu on rohkem kirjutada. Tuli vahepeal suur paus ka sisse.

oki doki, mister jones.
ma lähen nüüd magama