Teere!

Eelmisel kolmapäeval oli siis õpetajatel see koosolek, aga kahjuks streiki veel ei tule, võibolla tuleb, siis kui mina juba Eestis olen. Neljapäeval arvatavasti olin koolis nats hommikul. Pärast kodus ja trennis vist(ei mäleta väga eelmisest neljapäevast midagi). Reedel ma kooli ei läinud, sest jube külm oli, kui ma üles ärkasin, mingi 18 kraadi võis umbes olla. Ja nats nohu oli ka ja siis ma otsustasin mitte kooli minna. Pärastlõunal käisin YFU kontoris kesklinnas mingeid asju tegemas ja niisama kesklinnas ringi jalutamas ja paari vajalikku asja ostmas. Nii jube külm oli, kuskil 21 kraadi vist aint, pidin salli kaela ja mütsi pähe panema, et õue astuda. Laupäeval käisin "Kariibi mere piraatide" 3. osa vaatamas kinos koos oma noorema vahetusvenna ja sugulasega. Täitsa normaalne oli isegi, ootasin halvemat, sest tavaliselt on nii, et esimesed kaks on head ja siis kolmas juba läheb jamaks, a see nii hull ei oldki. Pühapäeval käisin hommikul pargis jooksmas, pärast õhtul kell 6 käisin Flamengo mängul Maracanãl. Väga vähe inimesi oli statal seekord, vist sellepärast et külm oli ja nats tibutas vihma, aint 12 000 jalkafänni.

Esmaspäeval ehk täna käisin koolis. Jõudsin koju, hakkasin tegema powerpoindis Eesti kohta presentatsiooni, pean koolis Eesti kohta rääkima. Siis käisin jõusaalis ja nüüd õhtul pereema tegi suppi, mida ma pole väga ammu juba saanud, siin Brasiilias peaaegu mitte keegi mitte kunagi ei söö suppi. Väga haruldane on supp siin. Ja siis ma tegin saiavormi, banaanidega. Täitsa hea tuli välja, perele maitses ka. Ütlesid, et homme teeksin veel. Eks ma proovi siis. Ja siis seoses saiavormiga tuli mulle väga suur igatsus peale eesti toitudest. Nagu kunagi varem pole mõelnud, kui head ikka Eestis toidud on. Kohukesed, rebitav juust, kohupiim, hea eesti piim(siin on need piimad mingid imelikud, need on need piimad, mida saad säilitada mingi rohkem kui aasta, vanaks ei lähe, ei pea külmikus hoidma, maitse on lihtsalt jube, kui tahad lihtsalt piima juua, aint piimakrõpsude või kakaoga kannatab juua), karask, isegi piimasupist tunnen puudust, omlett, praekartul ja mis kõige tähtsam, kurat kus must leib on??? head vanaema pannkoogid maasikatoormoosiga võiksid ka siin olla, aga mis teha, ei ole neid siin kuskil võtta.
Ja nüüd ma lähen magama. Unistades eesti toitudest.
Head ööd!

Seda ka, et täna sai täis 10 kuud mul siin Brasiilias. Väga imelikult kiiresti on ikka läind. Jube. Ja varsti olen juba tagasi tulemas, täpselt 7 nädalat veel mul siin nautida Riot ja Brasiiliat.

Maricá suurim kaubanduskeskus(Maricá Shopping), see annab siis aimu, kui suur see linn on

Endise perega õhtust söömas(mina, pereema ja pereisa)

Celio de Barros, taustal Maracanã(maailma üks suuremaid jalgpalli staadioneid)

Vasakul Maracanã, üleval umbes minu pea kohal Cristo Redentor(vist liiga väikselt, et näha), ise olen sellel kergejõustikustatal, Celio de Barrosel

Mina, mu treener(valge) ja trennikaaslased(mustad)

Tere jälle!!
Jäin pooleli vist 11. mail. Oli vist reede. Käisin koolis ja siis õhtul võrgutrennis. Laupäeval tahtsin randa minna, aga mitte keegi ei saanud või ei viitsinud, ehk siis jäi randa minek ära. Aga õhtul käisin ühe tuttava sünnpäeval ühes pitsakohas. See oli nagu umbes pitsa rootsi laud, aga ei pidanud ise midagi tooma endale. Mingid tüübid käisid pitsadega ringi ja pakkusid, pidi aint ütlema kas tahad või ei. Erinevaid pitsasid oli selles kohas umbes 200. Nagu absoluutselt kõigega, millega oleks võimalik. Soolaseid ja magusaid. On nii, et maksad sissepääsuks mingi kindla summa ja siis sööd ja jood palju jaksad. Seal, kus ma käisin, on üks kallimaid, pidi maksma kuskil 115 eeku. Ja sõin ka suht palju pitsat siis. Kindlasti tahan veel vähemalt üks kord seal ära käia.
Pühapäeval oli siis emadepäev. Brasiilias on küll emadepäev suht tähtis, aga minu pere on selline imelik, et nad ei tähistanud seda väga. Lihtsalt lõunasöök perega mingis restos, pereisa ei tulnudki, oli kodus ja vaatas telekat. Imelik. Keegi kellelegi midagi ei kinkinud(välja arvatud mina). Ma andsin siis pereemale eesti shokolaadi.
Ja siis algas uus nädal. Käisin koolis vahelduva eduga, trennides. Neljapäeval oli mul viimane kergejõustikutrenn sellel Maracanã kompleksi staadionil, sest sellest nädalast hakatakse sinna mingeid asju ehitama Pan Ameerika mängude jaoks. Nüüd ma ei teagi enam, kas ma saan edasi siin teha kergejõustikku.
Ja siis reedel läksin Maricásse, esimesse kodulinna, kus ma olin nats rohkem kui 5 kuud. Nägin jälle vanu sõpru ja vana pere ja linna, mis oli isegi natuke muutunud kuskil 5 kuuga. Tore oli jälle näha neid, esmaspäeva hommikul tulin Riosse tagasi. Käisin koolis veel esmaspäeval, õhtul jooksmas, kergejõustiku trenni ei old, veel ei ole kohta leitud, kus saaks edasi teha. Eile põikasin ka korra koolist läbi, vaatasin mis seal toimub. Sain teada, et võibolla teevad õpetajad streigi. Mis siis tähendab, et võibolla ma enam siin Brasiilias kooli ei pea minema rohkem, kui YFU uut kooli ei otsi. A selle saab täpsemalt teada homme, sest täna on õpetajatel suur koosolek, kus nad otsustavad, kas teha streik või mitte. Tahavad streikida, et suuremat palka saada. Täna ma siis siin kirjutan blogi ja varsti hakkan vaatama Meistrite Liiga finaali.
Ma siis lähen nüüd.
Jou

Siin on nüüd ka peaaegu talv kätte jõudmas kahjuks, praegu viimased kaks päeva on väga külm olnud, ainult 20-25 kraadi päeval. Aga varsti võib jälle normaalsemat ilma oodata. Homsest pidi juba paremaks minema. Võibolla nädalavahetusel läheb 30 peale.
Selline äge asi juhtus kuskil kuu aega tagasi, et ma kaotasin KÕIK oma pildid ära alates jaanuari teisest nädalast. Väga ülimalt tore onju.
Aga ma arvan, et homme ma panen mingeid pilte.

Mai

1. mai algas pühaga teisipäeval, vist ülemaailmne. Siin Brasiilias on nii, et kui teisipäeval on püha, siis esmaspäeval jäävad ka tunnid ära. Või siis näiteks neljapäeval on püha, siis reedel jäävad tunnid ära. Ja mis kõige parem, et selliseid pühi on siin nii palju, lisaks ülemaailmsete, ülebrasiilialiste pühade on veel Rio osariigi ja Rio linna sisesed pühad eraldi, ehk siis väga palju pühi ja väga palju vabu päevi. Aga et 1. mail oli jälle Copacabana rannas üks show, kahjuks jõudsime sinna peaaegu lõpuosas koos Felipe, Kimi ja Saidiga ja nende brasiilastega, kellega me saime eelmisel showl tuttavaks. Ja siis ei näinud peaaegu midagi sellest.üritusest, jube palju inimesi oli jälle. Kui tasuta on ja siis on alati palju rahvast. Kuna kell 11 läks viimene metroo, siis pidin vara koju minema. Ülejäänud päevad olin koolis ja trennides. Reedel käisime õhtul kuskil Ipanemal nene brasiilastega, lõbus oli. Laupäeval Ipanema rand päeval ja õhtul ei toimunud midagi märkimisväärset, sest olime hiljaks jäänud, et välja minna kuskile. A see asi oli, et rannas varastati Kimilt ratas ära. Oli lukuga kinni mingi tara küljes ja siis tulime rannast tagasi ja enam polnud. Suht pekkis. A tema kindlustus maksab kinni vist. Pühapäeval oli selline tähtis päev, et oli Rio meistrikate finaal. Finaalis olid Flamengo ja Botafogo. Normaalaeg jäi 2-2, asi läks penaltidele. Ja Flameeeeeeeeeeengooooooooooooo võitis 4-1. Mengooooooooooo on 2007 aasta Rio meister ehk parim tiim Rios. Minu tiim.
Esmaspäeval käisin koolis ja kergejõustiku trennis, teisipäeval käisin jalka mängule piletit ostmas, ootasin 4 tundi sabas. Nimelt kolmapäeval oli Flamengol otsustav mäng uruguai klubiga. Nad olid Uruguais sellelt mõtetult tiimilt üllatuslikult 0-3 kaotuse saanud, see oli peamiselt nende halva väljaku pärast. Ja siis nüüd pidi Fla 4-0 võitma, et veerandfinaalidesse saada. Ja kuna piletite hinda alandati 50%, siis kõik tahtsid minna kaasa elama. Ja siis nii oligi, et eile õhtul kell 21.45 algas mäng. Lõpuks Mengo võitis 2-0, a see ei olnud piisav ja ongi nüüd väljas Ladina-Ameerika karikavõistlustest. Maracanãle oli tulnud umbes 60 000 pealtvaatajat, kõik Flamengo fännid, ehk siis mängu atmosfäär oli väga äge. Kõik aint laulsid Flamengo laule ja elasid kaasa aint ühele klubile. Väga võimas tunne oli. Ma olin täpselt kõige suurema ja lärmakama fänniskonna sees. Jube vähe ruumi oli. Kuskil 4 inimest ruutmeetri peale. Kahjuks mingi jobu argentiinlasest äraostetud kohtunik oli, ei näinud kahte sulaselget penaltit ja tegi muud jama ja tema p6arast ei saand Fla edasi. Kõik tänased ajalehed ja uudised räägivad sellest, kuda uruguai klubi võitis ebaõiglaselt. a no pohh, Fla on ikkagi Rio parim klubi. Täna koolis ei käinud, sest olin liiga väsinud eilsest mängust. Käisin kergejõustiku trennis ja nüüd teist tundi kirjutan siin blogi. Pikka aega pole midagi kirjutanud, paljust kirjutada. Pean veel millalgi pildid ka panema.
Ok, a nüüd ma lähen teen pannkooke. Pole ammu saanud, siin pole need väga populaarsed. Kahjuks.

Aga siis 11. juuli tulen tagasi. Sain selle vahepeal teada. 2 päeva enne Pan-Ameerika mänge. Nõme. Väga.

Tsau siis
Proovin nüüd tihedamalt midagi kirjutada siia.

Aprill

...jätkan siis.

Algas aprill. Imelik oli see, et siin keegi ei teinud aprillinalju 1. aprillil. Mitte keegi. Isegi mina mitte, sest ma unustasin ära, et on 1. aprill. Aga tegelt aprilli esimene nädal ei alanud hästi, sest esmaspäeval tuli mul silma mingi põletik ja siis pidin kodus passima, silmad kinni, ja muusikat kuulama või magama. Mida sa muud ikka teed ilma silmadeta. Siis kuskil neljapäevaks läks suht üle ja reedel vist läksin randa juba. Sellel nädalavahetusel oli Rios üks vahetusõpilane Austriast oma perega. Koos mehhiklaste, rootslase ja selle austrialasega käisime siis rannas ja õhtul väljas kuskil. Reedel siis. Laupäev jälle rand ja õhtul käisin mehhiklase Felipe ja rootslase Kimiga mingis sambakohas Lapal, väga äge oli. Lapa on siin Rios üks linnaosa, kus on põhimõtteliselt 7 päeva nädalas kõik baarid, klubid ja muud asjad lahti ja alati hästi palju rahvast, suht palju turiste ka. Niiet seal on suht äge.
Järgmine nädal algas jälle toreda asjaga. Jäin haigeks, mingi nõme gripi moodi asi. Kuradi õhukonditsioneer. Iga kord kui ma magan konditsioneeriga, jään ma haigeks kuidagi, kas mingi gripp või nohu või köha. Ma ei maga kunagi enam konditsioneeriga. Läks jälle mingi kolm päeva vist haigusega raisku. Oli mingi palavik, nohu, kurguvalu, mis läk pärst üle köhaks ja kõrvavalu. Suht jama oli. Ei tahaks seda enam korrata väga. Aga aprilli teisel nädalavahetusel oli üks vääga kõva asi, nimelt käisin koos Felipe ja teise mehhiklase Saidiga Ivete Sangalo showl. Teile ei ütle see nimi midagi vist, aga siin Brasiilias on ta nagu üle maa tuntud, peaaegu kõik inimesed teavad tema laulude sõnu peast. Ja see muusikastiil on nagu väga hea, axé, peaaegu kaks tundi lihtsalt hüppamist ja kargamist. See toimus nagu nii, et laulis veoauto otsas. Veoauto liikus, inimesed igal pool ümber veoauto kaasa kargamas, laulmas. Selline asi on tavaliselt Salvadoris, Bahias karnevali ajal. Salvadori karneval on suuruselt teine karneval Brasiilias peale Rio oma. Sellel Ivete Sangalo üritusel oli kuskil 50 000 inimest vist, ma lugesin/kuulsin kuskilt järgmine päev. Aga jah oli ikka väga äge. Üks paremaid showsid, kus ma olen käinud enda elus. Tegelikult on kõik live showd väga head, a see oli parim vist. Show oli laupäeval, pühapäeval käisin jälle traditsiooniliselt rannas, ikka iga nädal peab korra ära käima.
Siis hakkas järgmine nädal õnneks ilma haiguseta, sain korralikult trennides ka vahepeal käia. Kolmapäeval oli Flamengo alagrupimäng Ladina-Ameerika karikavõistlustel. Võitis ära ja lõpetas oma alagrupi esimesena. Kahjuks ei olnud nii palju inimesi, kuskil 30 000 aint. Ja siis jõudis kätte jälle nädalavahetus. Reedel käisin õhtul kuskil salsa kohas mehhiklasega Lapal. Suht normaalne oli. Laupäeval toimus Rios selline üritus nagu Red Bull Air Race,

võibolla on keegi kuulnud midagi sellest, see on nagu mingi lennukite vigursõit või midagi. Et on mingi raja moodi asi ja siis nad peavadmingitest väravatest läbi sõitma ja kes on kiirem võidab. Ja ei tohi eksida, sest siis saab karistussekundeid. Umbes midagi sellist. Jube palju rahvast oli koos, peaaegu pool Rio elanikest oli kohale tulnud, no tegelt mitte päris pool, aga kuulsin, et oli olnud 900 000 inimest seda Air Race vaatamas. Pühapäeval oli arvatavasti jälle rand, Ipanema ikka, suht alati käin Ipanemal, mõni kord Leblonis ka, Copacabanal pole üle pika aja enam käinud(need, mis ma nimetasin on siis Rio ja vist ka Brasiilia kolm kõige kuulsamat randa). Õhtul käisin üle väga pika aja kinos. Ei mäletagi, millal oli viimane kord enne seda. Esmaspäeval oli mingi püha ja tunde ei olnud ja siis arva ära kus ma olin, rannas muidugi. Õhtul oli Copacabana rannas mingi show, käisin seal Felipe, Kimi ja Saidiga, keegid esinesid seal ja siis äge oli. Saime tuttavaks mingite toredate brasiilastega, õpivad siin Rios ülikoolis teatrit, igaüks on kuskilt mujalt pärit, üks Salvadorist, teine lõunast, kolmas ei tea kust. Aga jah nad on kõige ägedamad brasiilased, keda ma tunnen. Ülejäänud nädal möödus koolis ja trennides käies.
A, peaks vist rääkima koolist nats. Et koolis ma ei tee tundides peaaegu mitte midagi, suht igav on, loen mingeid portugali keelseid raamatuid ja vahepeal kuulan, mida õpetaja räägib. Ainsad tunnid, kus ma 100% kuulan kaasa, on geograafia ja ajalugu, sest nendest ma saan aru ka. Reaalained on suht võimatud, sest ei ole veel Eestiski õppinud neid asju, kuda ma peaks portugali keeles neid õppima ja aru saama. Kirjandus ja portugali keel on nats rasked mulle vist(võibolla ma lihtsalt siis ei viitsi kaasa kuulata või on asi millegis muus). Inglise keel on nagu liiga mõtetult kerge. Seda, mida nad siin õpivad, oleks Eestis umbes 7. klassi tase, ma arvan. Ma mõnikord teen kaasa ikka ka. Selles koolis on tegelikult minu arust suht halb õpetamise süsteem. On nii, et õpetaja tuleb klassi, kirjutab tunnis läbi võetavad teemad ja teksti tahvlile, räägib sellest umbes poolteist tundi(sest minu koolis üks tund kestab 100 minutit, tavaliselt lõpetab õpetaja tunni 10-20 minti varem ära) ja siis lahkub klassist. Selline on siis tavaline tund. Ja mõnikord tulevad vahele ka kontrolltööd, siis on poolteist tundi kontrolltööd, kes varem valmis saab, lahkub klassist. Vot nii on federaalne riigikool siin Brasiilias.
Aprilli viimasel nädalal käisin trennides ja koolis ja laupäeval käisin ühes kohas kuulamas ühte tuttavat professionaalset lauljat, kellega ma sain tuttvaks karnevali ajal. Päris hästi laulab, tal on isegi oma CD ja värgid. Ja saigi põhimõtteliselt aprill läbi vist.

Teretereteretereteretere,

Vabandust, et pole mingi kaks kuud mitte midagi kirjutanud, a see oli sellepärast, et mu kodus olid kõik arvutid viirustega ja siis olid paranduses ja siis olin kuskil kaks nädalat ilma netita. Ja siis polnud aega ka, tegelt viitsimisest jäi ka puudu.

A ma siis jätkan sealt, kust pooleli jäin. Ma olin käinud Cristo Redentori otsas.
Selle sama nädala kolmapäeval tuli Riosse üks teine vahetusõpilane Eestist, Karl. Ta oli oma perega lihtsalt reisimas. Ja siis näitasin neile Riot ja randu ja muid asju, mis siin vaatamist väärib. Nad olid kaks päeva siin Rios, kolmapäev ja neljapäev. Nädalavahetusel ehk reede, laupäev, pühapäev arvatavasti käisin rannas jälle, koos kahe mehhiklasest vahetusõpilasega, Felipe ja Said, nad on Rotary kaudu, teiene vahetusõpilaste organisatsioon, umbes nagu YFU, ja siis ühe rootslasega, kes õpib siin ülikoolis. Õhtuti käisime väljas kuskil mingites kohtades ja päeval rand.
Siis järgmisel nädalal tuli jälle Karl Riosse oma perega. Me tegime nendega ühe sõidu Riost 2-3 tunni kaugusel olevatesse väikelinnadesse, Buziosse ja Cabo Friosse. Nendes linnades on Rio osariigi ühed ilusamad rannad ja tavaliselt suvevaheajal lähevad kõik Rio linna elanikud nendesse linnadesse suve veetma. Läksime siit Riost kell 6 hommikul ja jõudsime tagasi kell 8 õhtul. Buzioses tegime ühe paaditripi mööda ilusaid randu, pärast läksime Cabo Friosse, seal linna kõige kuulsamasse randa, ka mingi hästi ilus rand. Ja peale seda maailma kõige ilusamasse randa, mida ma olen näinud, Praia de Pontal. Liiv on täiesti valge ja hästi peeneteraline, nagu jahu peaaegu, vesi on läbipaistev, mingi 2 -3 meetri sügavusel näeb põhja. Liiga ilus. Ma olen seal nüüd kaks korda käinud juba, aga kahjuks mõlemad korrad pilvise ilmaga. Kindlasti lähen käin seal veel enne tagasiminekut ära. Ja päikesega. Ja kui me tagasi Riosse jõudsime, läksime peaaegu otse Maracanãle Libertadorese mängu vaatama, mängisid Flamengo (minu tiim) ja Paraná. Flamengo võitis 1 - 0. Suht vähe inimesi oli, ainult 25 000 vist. järgmisel päeval tegin ma neile väikse ringi linna keskuses. Ja siis pärastlõunal juba läksidki ära. Nädalavahetus möödus jälle rannas ja õhtuti väljas käimisega, mingis klubis või midagi. Ma arvan, et see oli see nädal, millal ma leidsin kohad endale, kus trenni teha. Leidsin Maracanã kompleksi kergejõustiku staadionil kergejõustiku trenni ja enda koolis võrkpalli trenni. Ehk sellest ajast kuskil olen ma hakanud ennast nats liigutama ka. Lõpuks ometi.
Märtsi kuu viimasel nädalal, ma arvan, et nädala sees ma käisingi trennides, esmaspäevast reedeni on iga päev kergejõustiku trenn ja teisipäev ning kolmapäev on võrgutrenn. Ma siis tavaliselt teen nii, et kergejõustikus käin esmaspäev, kolmapäev ja neljapäev, võrgus teisipäev ja reede. Nädalavahetus möödus jälle traditsioonilise ranna ja väljas käimisega. Sellel nädalavahetusel oli siin Rios üks teine vahetusõpilane Mehhikost, nende teiste mehhiklaste sõber.
hiljem jätkan.....